Rootsi vägistamisseadus huviorbiidis

Seoses Wikileaksi ühe asutaja, Julian Assange’i tagaotsimise ja tabamisega on Rootsis (ja mõnevõrra ka rahvusvahelises meedias) esile kerkinud debatt teemal, kust läheb piir seksi ja vägistamise vahel. Lina Kalmteg annab Svenska Dagbladetis ülevaate tekkinud olukorrast ning leiab, et tegemist võib olla ajaloolise sündmusega ehk lausa uue seksuaalrevolutsiooniga Rootsis (“Nu pratar hela världen om det“, 22. detsember 2010).

Kultuuriajakirjanik Johanna Koljonen säutsus ligikaudu nädal tagasi Twitteris Julian Assange’i vastu tõstetud vägistamissüüdistuste teemal. Ta jagas oma twitterikontol ehk “miniblogis” üht aastatetagust juhtumit oma elust ning asus tuttavatega arutlema teemal, mida võiks nimetada “hall-alaks” – kust läheb siis piir seksi ja vägistamise vahel? Ootamatult paisus see hash-tag #prataomdet (räägi[me]sellest) suureks foorumiks, kus paljud jagasid oma kogemusi, läbielatut, arutasid sel teemal. Nüüd on arutelu jõudnud juba ajakirjandusse ning teistesse sotsiaalmeedia kanalitesse. Facebooki “Prata om det” leheküljel on tänase seisuga juba ligikaudu 4700 liiget. Loodud on samanimeline blogi (http://prataomdet.wordpress.com/), mis kogub mh. erinevaid samateemalisi postitusi, uudiseid, aruteluartikleid. On selgunud, et väga paljudel on sel teemal midagi öelda, rääkida, jagada. Teema, mis ootas algatamist. Ja pretsedent Rootsis, kui Twitterist on alguse saanud midagi nii suurt ja paljusid inimesi hõlmavat Rootsis ja väljaspool.

Diskussioonid on jõudnud juba üle Rootsi piiride ning nüüd on juba olemas ka ingliskeelne #talkaboutit. Nädalavehtusel kirjutas The Guardian sel teemal. 20. detsembril Die Welt, kus leitigi, et Rootsis on teine seksuaalrevolutsioon käivitunud. Kõigest nädal peale teema algatamist intervjueeris Koljoneni juba BBC World News. Johanna Koljonen kirjutab ise Dagens Nyheteris (“Dags att prata om det“, 18. detsember 2010): “Sajad inimesed on mulle interneti vahendusel oma kogemustest rääkinud. Kümned ajalehed on teemast kinni võtnud. Me oleme kõikjal – meie, kes me tahame sellest rääkida. Minu jaoks isiklikult on oluline rääkida enesepildi ja häbi nüanssidest. Keegi kõneleb haavunult ja toorelt julmast vägistamisest. Kolmas jagab kurbust soovimatusest seksida oma armsamaga. Neljas seksuaalsest ahistamisest tööpostil. Nii mehed kui naised jutustavad, nii ohvrite kui tegijatena, tihti üllatudes, kui raske on teada, milline sa tegelikult tol hetkel olid. Suurim üllatus on, kui palju meil kõigil südamel on.”

Mõned on seadnud küsimuse alla, kas selliseid seksuaalseid rünnakuid on ikka kõige targem nii avalikult arutada. Ajakirja Axess peatoimetaja Johan Lundberg on bloginud, et tema arvates on siiski tähtsamaid küsimusi, mida arutada. (“Vad är det vi måste prata om?”, 20. detsember 2010). Ta märgib: “Kohati tekib tunne, et see, millest me rääkima peame, on kuidas leppida asjaoluga, et inimesed kalduvad oma suhetes vahel või tihedamini probleemsetesse olukordadesse. Ja tõttöelda ei oskaksi midagi hullemat välja mõelda kui ühiskond, kus ei satutagi probleemsetele hall-aladele, ühiskond, kus keegi kunagi ei tegutse nii, et peaks hiljem kahetsema, end halvasti tundma, /…/”.

Lina Kalmteg nendib igatahes oma artiklis, et maailmal on nüüd üha raskem mingit pilti Rootsi kohta kokku panna. Rootsi vägistamis-seadusandluse kohta on juba kõvasti nalja heidetud, mh. ameerika dokumentaalfilmide tegija Michael Moore ja feministist kolumnist Naomi Wolf. Kommentaatorite järgi otsustades on Rootsi muutunud fantastilise trüki- ja sõnavabaduse maast kirglike feministide maaks. “Prata om det” rõhutab samas pidevalt, et nad ei ole organiseerunud feministide grupeering samamoodi nagu Johanna Koljonen BBC-le toonitades märkis, et tegemist ei ole ka Julian Assange’i vastu suunatud kampaaniaga. Meediateadlane Anu Koivonen Stockholmi ülikooli filmiteaduse instituudist leiab, et Rootsit lihtsalt seostatakse erinevatel viisidel seksi-teemaga. Tema arvates võib debatist õhkuda küll nii liberaalseid kui moraliseerivaid vaateid, kuid üldpildis ei muutu selletõttu nähtavasti maailma kuvand Rootsist. “See üksnes kinnitab mõtet, et Rootsi ja seks käivad koos ja et siin leidub igasuguseid vabameelseid ja vabasid naisi.”

Märgata võib ka ulatuslikku mõnitamislainet Prata Om Det vastu, kuna asjasse süvenemata on nende vastaseks vaat et kõik Wikileaksi pooldajad.

Peter Letmart refereerib Dagens Nyheteris (“JK: ”Idén om att män ska ta för sig leder ofta in i gråzonsbeteendet.’” 27. detsember 2010) õiguskantsler Anna Skarhedi, et selle debatiga selgub, kui tähtis on rääkida sellest, kuidas me teineteisega ümber käime. Ja mitte ilmselgelt sellest, kelle peale peaks seksuaalkuriteo tõttu kaebama. Oma ameti tõttu uurib ta mitmeid juhtumeid, kus noortelt meestelt on võetud vabadus kahtlustatutena seksuaalkuritegudes ning seejärel vabastatud ning riigilt valuraha saanud.

“Nagu Johanna Koljonen kirjutab, et ole alati tegemist just trahvi ja politsei juhtumitega. Vaid sellega, kuidas naine endalt hiljem küsib, millega ta nõustunud on.” Anna Skarhed lisab, et paljudel meestel on ettekujutus, et meeste seksuaalsus peab olema aktiivne, ettevõtlik. See viibki sageli sellele hall-alale.” Kui naised nendel teemadel meestega ei räägi, ei anna see tagasilööki vaid naistele endile, vaid niisamuti meestele. Pealegi tekitab see meestes moonutatud seksuaalsust, eriti noortes, kes arvavad, et taolist käitumist saab vabandada sellega, et “läks kõvaks”.