Liigu sisu juurde

Rootsi kuningas Karl XVI Gustaf Stieg Larssonist

mai 13, 2011

Möödunud nädalal sai Rootsi ühiskond jälle võtta oma kuningapaari kallal. Nimelt viibis kuningapaar riigivisiidil Poolas ning sellega seoses avaldanud ajaleht Gazeta Wyborcza intervjuu kuninga ja kuningannaga – muuhulgas küsitakse neilt, kuidas nad suhtuvad Stieg Larssoni edukasse triloogiasse Micke Blomqvistist ja Lisbeth Salanderist. Triloogia on ka Poolas välja antud ja seal ülipopulaarne.

Expresseni väitel olla kuningas lausa murelikuks muutunud, kui küsimus esitati ning siis vastanud: “Ma ei tea, mida öelda. Aga mind paneb üllatama, et tal on selline edu olnud. Võib-olla on see tingitud sellest, et Rootsit ei ole varem taolise kriminaalse maailmaga seostatud, millest Larsson kirjutab. Ega mul hea meel pole, kuna Larssoni raamatud on pigem jubedad kui rõõmsad.” (Rebecka Martikainen: “Kungaparet sågar Stieg Larssons bild av Sverige,” 5. mai 2011, Expressen). Kuninganna lisab: “Kahtlemata on ta raamatud kaasakiskuvad. Aga neis on nii palju kurjust. Imestamapanevalt palju. Muidugi ei tohi unustada, et tegemist on fiktsiooniga, mitte tõelise pildiga Rootsist.” (Anna Gabińska: “Rozmowa z parą królewską Szwecji – Ikea podoba się im tak, jak Polakom,” 23. aprill 2011, Gazeta Wrocławska). Need laused põhjustasid üleolevaid debatte rootsi ajakirjanduses, justkui ei aduks kuningapaar, mis Rootsis tegelikult toimub. Üldjoontes tundub, et enamus lauseid on “tõlkes kaduma läinud” ja kuningapaari kallal on niisama ka tore nokkida, kui vähegi põhjust antakse.

Kui õukonda jõudsid teated selle kohta, et kuningapaar õõnestavat triloogia renomeed, ajab see kuninga naerma ning ta selgitabki, et tegemist on ainult arusaamatusega (Fredrik Sjöshult: “Kungen skrattar åt polska medier,” 5. mai 2011, Expressen). Kuningas olla lihtsalt väitnud, et Stieg Larssoni väljamõeldud lugudel on sama vähe tegemist tegeliku pildiga Rootsist kui Liza Marklundi raamatutel Stockholmiga või Henning Mankelli romaanidel Ystadi tegeliku mõrvastatistikaga. Expresseni küsimusele, mida kuningas ja kuninganna Stieg Larssoni raamatutest ja tõusnud meediakärast arvavad, tuleb vastus: “Need raamatud on fantastilised, liigutavad. Olen neid raamatuid lugenud ja leian, et need on väga head. Ütlesin poola ajakirjanikele, et viimane raamat oli üsna vastik. Punkt, küsimärk, hüüumärk. Igaühe enda asi on nüüd mõistatada, mida ma silmas pean.”

Kuningapaar osales ka Rootsi keelepäevadel Poolas, et mh. turundada rootsi kriminaalromaanide autoreid.

Dagens Nyheter kirjutab aga nüüd, et “kuningapaar on avastanud, et rootsi kriminullide autorid vahendatud maailmapilt ei ole nende omaga vastavuses ja on oma mõtteid riigivisiidil turundanud” (“Kungaparet trampar in i deckarträsket,” 6. mai 2011, Dagens Nyheter). Endine Riigipäeva liige Peter Althin, kes on kriminaaladvokaat öelnud Aftonbladetile, et kuningapaaril endal on vildakas maailmapilt. “Avagu ainult aken ja vaadaku oma tornist välja. Seal ongi kriminaalsus – mitte igal pool ja kogu aeg, kuid see on olemas.”

http://www.aftonbladet.se/nojesbladet/kronikorer/fredrikvirtanen/article12996406.ab

Aftonbladet. Foto: ANDERS DEROS, LOTTE FERNVALL, ANDREAS BARDELL och AP

Fredrik Virtanen, Aftonbladeti kolumnist, kirjutab 9. mail Aftonbladetis: “Vaene kuningas – ta saab kogu aeg sõimata, isegi siis, kui tal on õigus.” (Fredrik Virtanen: “Kungen får skit trots att han har helt rätt,” 9. mai 2011, Aftonbladet). “Maailmas on ju hakatud arvama, et Rootsi ongi selline nagu Stieg Larssoni ja teiste kriminaalromaanide autorite raamatutes kirjeldatud.” Virtaneni sõnul kasutavad antirojalistid alati võimalust millestki kinni võtta niipea, kui kuningas Carl XVI Gustaf midagi ütleb. Mida kuningas siis ütles? Et ta on üllatunud, et raamatud nii edukateks osutusid – “ehk sõltuvat see sellest, et Rootsiga varem sellist kriminaalset maailma pole seostatud.” Kas kritiseerijad tahavad öelda, et kuningas ei tunne omaenda maad, küsib Virtanen. “Hoolimata sellest, et ta on lapsest saadik olnud sunnitud sõitma igasse pagana kolkasse, kus eales kaubanduskeskus on avatud?”

Nimelt leiab Virtanen, et kõige tipuks on kuningapaaril siiski õigus – rootsi kriminullitorm tekitab rahvusvahelises üldsuses mulje, et Rootsi on ohtlik maa, kus puhta, korraliku ja turvalise pinna all peidab end vägivald. Aga kas tõesti pannakse muidu Österlenis kord kuus toime mõni mõrv? Henning Mankell, Jens Lapidus, Liza Marklund, Camilla Läckberg ja Leif GW Persson on näiteks krimitaeva tähtkirjanikud, kes Rootsit selles valguses näitavad ja on ürpis tuntud. Virtanen leiab, et kogenud lugeja mõistab loomulikult, et Stieg Larssoni raamatud on eelkõige segu action- ja kriminulližanrist aga kuna need on kõige tuntumad ja neist saavad Hollywoodi filmid, aitavad just need luua rahvusvahelist pilti Rootsist – varje, vägivalda, korruptsiooni ja häkkereid täis riigist – otse loomulikult ei tunne kuningas ennast selles pildis ära. “Nähtavasti ei tunne end ära ka enamus rahvast, kelle kokupuuted kriminaalse maailmaga piirduvad heal juhul lahendamata jalgrattarööviga,” teravmeelitseb Virtanen.

Teiselt poolt kiidab Angela Beausang, Rootsi Riikliku Naiste Varjupaikade Organisatsiooni juhataja, Stieg Larssonit, kes on aidanud lõpetada tõelisuse ilustamist. (Angela Beausang: “ROKS: Välkommen till verkligheten, Kungen!” 8. mai 2011, SVT debatt). Ta kinnitab samas, et ei soovi naljatleda kuninga kirjanduskriitika teemadel. Angela Beausang on nõus, et ka Stieg Larsson (nagu teisedki kirjanikud) on kasutanud kirjanduslikku liialdust teatud sündmuste kirjeldamiseks ning vindi ülekeeramiseks, aga kirjanik käsitleb üht osa Rootsist, mida me ei tohiks unustada. Angela Beausang: “Mõeldes kõigile neile naistele, keda oleme 30 aasta jooksul siin kohanud, võiksime ka kirjutada nii mõnegi raamatu, mis looks Rootsist Larssoni raamatutega sarnase pildi. Loomulikult on Rootsis palju positiivset: meil on loodus, punased majakesed, pikk vanemapuhkus ja suhteliselt suur hulk isasid, kes on nõus karjääripunkte loovitama, et veeta aega oma lastega. Pealegi on meil üks maailma parimaid seadusandlusi meeste vägivalla kohta naiste vastu. Kuid nii kaua, kui meie pea 100 naiste varjupaika iga päev peavad tunnistajateks olema hirmsatele rünnakutele, mis meie kodanike vastu tehakse, oleks solvang pidada Rootsit võrdõiguslikuks riigiks.”

Kuritegude Ennetusnõukogu (Brottsförebyggande rådet, Brå) avaldab igal aastal statistikat meeste vägivallast naiste vastu. 2010. aastal registreeriti 27 312 väärkohtlemist, mil tarvitati üle 18-aastaste naiste vastu vägivalda. 85% juhtudest oli kahtlustatav mees. Kolmel juhul neljast registreeritud väärkohtlemisest oli mees naisega tuttav, iga teise puhul lähedalseisev isik. Lisaks on Brå varasemad uuringud näidanud, et ainult iga viies juhtum registreeritakse politseis. Samal ajaperioodil – 2010. aastal – on Naistevarjupaigad aidanud ligikaudu 126 871 korral naisi, tüdrukuid ja lapsi.

Veel:

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: