Liigu sisu juurde

Anna Wahlgreni tütar Felicia Feldt – raamat lapsepõlvest

jaanuar 16, 2012

Rootsis on ilmunud järjekordne autobiograafiline raamat lapsepõlvest. Selle autoriks on Felicia Feldt, kellest me varem kui kirjanikust isegi kuulnud ei ole. Perekonnanimi on pealegi pseudonüüm. Raamatu teeb eriliseks muu. Nimelt on Felicia tuntud lastekasvatuslike pedagoogiliste raamatute autori Anna Wahlgreni üks 9-st lapsest. Veelgi iseäralikumaks teeb selle romaani asjaolu, et lapsepõlv Anna Wahlgreni musterkodus ei olnudki nii tore kui võiks eeldada. Viimastel aastatel on Rootsis, muide, üldse moodi läinud, et kuulsate vanemate lapsed kirjutavad lapsepõlvest oma kuulsa vanemaga (Kerstin Thorvall, Stig Claesson aka Slas, Per Wästberg jt.). Felicia Feldti raamatus nimetatakse ema läbivalt siiski emaks (mitte nimeliselt), samas on raamatu kaanepildil Anna Wahlgren tütrega…

Felicia Feldt ise on öelnud, et tema eesmärk ei olnud kirjutada raamatut elust Anna Wahlgreni peres, vaid läbi kirjutamise elada välja “tumm lapse viha”, rääkides emast, mitte lastekasvatuseksperdist ega Anna Wahlgrenist (“Felicia Feldt bryter monologen,” 14. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Seega on selle raamatu kirjutamise eesmärk olnud pigem teraapiline. Anna Wahlgreni ühe tütrena leiab Felicia, et ta võib end esitleda kui elavat tulemust – kogu oma lapsepõlve ajal ei olnud ta vaid üks seitsmest õest-vennast, vaid ka osake lastekasvatuseksperdi mahukast töömaterjalist, eriti üle 700-leheküljelise Barnaboken-i (“Laste raamat”) jaoks. Felicia försvann (“Felicia on kadunud”) räägib sellest, mis jäi n.ö. 1980ndatel Barnaboken-i klanitud pressikonverentsil rääkimata.

Felicia raamat on täis valu ja kibedust, kuna seni on ta olnud sunnitud olema osake Anna Wahgreni monoloogist ja kaubamärgist. “Seetõttu on justkui enesestmõistetav, et vähemalt üks hääl peaks lisanduma, see tundub justkui rehabiliteerimisena. Eriti just seetõttu, et jutt käib lastest.” Oma raamatus räägib ta vaheldumisi elust täiskasvanuna, võimetusest hoida lähisuhteid, kasvatada oma last, ning seob sellega mälupilte lapsepõlvest ja kasvuaastatest. Lapsepõlvepiltidena käib jutt purjus täiskasvanutest, häälekast seksuaalelust, tihedatest kolimistest ja sellest, kuidas neid alatihti maha jäeti, vahel lausa mitmeks päevaks. Ta kirjutab kasvatusest, mis oli seotud karistustega.

Erika Josefsson tõstatab Dagens Nyheteris küsimuse, kuivõrd täpselt võib Felicia kõiki asju mäletada? Kirjanik tunnistab, et ta on püüdnud kasutada ka teatud kirjanduslikke töövõtteid, kuid iga kord on esmalt läbi mõelnud, millist tunnet ta soovib vahendada, mida edasi anda. “Minu eesmärgiks on jääda truuks oma elamustele, sealjuures on vähem tähtis, kes meile täpselt haiglasse järgi tuli.”

Dan Josefsson möönab, et seda raamatut lugedes on justkui tegemist moraalse dilemmaga. Ta püüab raamatut lugedes esialgu unustada, et tegemist on Anna Wahlgreni lapsega ning lugeda seda kui meenutusi kellegi lapsepõlvest (Dan Josefsson: “Olyckssystrar,” 15. jaanuar 2012, Aftonbladet). Kuigi ta ei pea end Anna Wahlgreni fänniks, leiab ta siiski, et materjalile tuleb esialgu läheneda mõningase ettevaatusega. (Anna Wahlgreni kohta poetab ta samas märkuse, et tema raamatuid läbib ju totaalne empaatia puudumine nii laste kui vanemate suhtes ning et neid iseloomustab võimetus materjali asjaga seonduvate teadustulemustega siduda). Kokkuvõtteks tunnistab Dan Josefsson siiski, et tegemist on väärtusliku kirjandusega, kuna dramaatilistest lapsepõlvemälestusest kirjutamine on oluline.

Felicia nooremad õed on aga Aftonbladetis väitnud, et nendel oli fantastiline lapsepõlv. Felicia vastab, et nad kasvasid üles kolmes erivanuselises pesakonnas erinevatel aegadel ning täiesti erinevates tingimustes. Nende vanuseline vahe on 10-12 aastat. Nooremate õdede kasvuajal sai emast miljonär ja nad said teismelistena käia erakoolis ja elada internaadis. Üsna selge on, et meil on erinevad mälestused, nagu ka minu emal on omad mälestused ja oma tõde. Felicia oli näiteks väga vihane selle peale, kuidas Anna Wahlgreni oma päevikutes tema isa kirjeldas.

Aase Berg on tänases Expressenis märksa kriitilisem. Ta leiab, et kirjanik on lasknud end mõjutada meediamaastikust ning selmet kirjutada raamat lapsepõlvest anonüümse alkoholilembese emaga, on ta kasutanud osalt meediaduelli võtteid ja muutnud sellega omaenda peategelase ebasümpaatseks ning osalt ka ebausutavaks (Aase Berg: “Felicia Feldt: Felicia försvann,” 16. jaanuar 2012, Expressen). Aase Berg leiab lausa, et kohati tundub, et peategelane on paranoiline ja tõlgendab harilikke perekondlikke olukordi fataalsemalt kui hädapärast vaja.  Seega leiab Berg, et Felicia raamat ei oleks ilma oma skandaalita kuigi palju väärt. Taolisi keskpäraseid ohvriraamatuid on ennegi loetud. Ka Annina Rabe pühendab raamatule Svenska Dagbladetis päris pika artikli ning tunnistab, et raamatust paistavad puuduvat nüansid ja armastus (Annina Rabe: “En tragisk flod av vrede,” 12. jaanuar 2012, muudetud 16. jaan 2012, Svenska Dagbladet). “On selge, et Felicial on õigus oma loole, aga tal ei õnnestu problemaatikat mingite nüanssidega luua. Ema tundub täitsa ühedimensioonilisena ja siis läheb tõeslise huvi tekitamine juba keeruliseks. Võib-olla juhtub nii, kui ei ole armastust – aga valu? Seegi peab ju ometi kuskilt tulema.” Ta leiab, et teistes samasisulistes raamatutes, mis hiljaaegu on ilmunud, näikse justkui olevat ka taustsüsteem ja seosed. “Feldti raamat on oma eraldatuses vaat et klaustrofoobiline,” kirjutab Rabe.

Jens Liljestrand kirjutab, et ta ei ole kunagi lugenud ilukirjanduses teost, mis oleks täis sellist viha oma vanema vastu – halastuseta, lepituseta, hukkamõistev (Jens Liljestrand: “Felicia Feldt: ”Felicia försvann”,” 11. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Ta kinnitab, et tegu pole sugugi halva raamatuga, vaid haavunud katkine kirjeldus elust enesekeskse ja domineeriva lapsevanema varjus. Liljestrand leiab näiteks samuti, et stilistiliselt on raamat siiski midagi väärt ning ei ole taandatav ainult kõmulisusele. Muuhulgas on tegemist ka raamatuga, mis peegeldab meie lapsekasvatusparadigmade muutust ja vaateid perekonnale. Selles raamatus seatakse küsitavuse alla terve elustiil. Anna Wahlgren kangastub meile oma tütre raamatus kui šabloon pretensioonikast kultuurieliidist, isehakanud ekspertidest, kellel on kõigele siin elus õiged vastused. “Ja võib-olla peaksingi Felicia Feldti autobiograafiat nii lugema: lisadimensioonina minu põlvkonna keeldumisest sõlmida rahu 1940ndate põlvkonnaga. Hilinenud ja seeläbi palju julmem teismelisülestõus. Kibestunud hüvastijätt häälega, mis sosistab meile kõrva: Ema teab,” kirjutab Liljestrand.

Anna Wahlgren ise on andnud vaid ühe kirjaliku vastuse kommentaariks raamatu ilmumisele. Ta leiab, et on kahetsusväärne, et see arutelu ei jäänud perekonda – Wahlgren oleks soovinud selle peresiseselt läbi arutada. “Oma raamatuga, mis tuleb minu jaoks üllatusena, püüab Felicia minult ära võtta mu au ja kuulsust. Ma vastan sellega, et ei võta temalt au ja kuulsust. Muus osas mul ei ole kommentaare.” (“Anna Wahlgren vill inte diskutera offentligt,” 14. jaanuar 2012, Dagens Nyheter TT Spektra kaudu).

Felicia esines ka populaarses Skavlani vestlussaates (Skavlan, 13. jaanuar 2012, SVT), kus ta mh. rääkis, et olid viimati ca 3-4 aastat tagasi emaga viimase lepitusjutuajamise maha pidanud. “Püüdsime rääkida sellest, kuidas me suudaks ehk kunagi jälle kokku saada. Aga ei õnnestunud.” (Carl V. Andersson, Jessica Josefsson: “Anna Wahlgrens dotter: Är så mycket jag inte kan förlåta,” 13. jaanuar 2012, Expressen). Samuti leiab kirjanik, et tegelikult ei olegi suurt vahet selles, mida ta oma raamatuga on korda saatnud ja selles, mida ema omal ajal tegi, kirjutade intiimseid autobiograafiaid nende pereelust. Ometi tunnistab Felicia Skavlani saates, et emal on ka palju positiivseid omadusi: “Ta oli väga tugev ja julge suuta ülal pidada kõiki meid, lapsi, et ta seisis oma vaadete eest, läks barrikaadidele, kui puhus marutuul ja kaitses oma seisukohti. Ta […] on mulle näidanud, et kõik on võimalik, ka võimatu. Selle olen ma ju endaga kaasa saanud. Selle üle olen ma uhke.”

Viiteid:

* Anna Wahlgreni raamat Kooskasvamine (Nya barnaboken) on tõlgitud ka eesti keelde ja Anna Wahlgren on nii Skandinaavias kui kaugemalgi olnud justkui “oma aja Spock“.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: