tudengite emakeeleoskus

Aasta algas huvitava artikliga Upsala Nya Tidningus (lühend UNT), millele olid alla kirjutanud 9 ajaloo lektorit-doktoranti Uppsala ja Linköpingi ülikoolist. Artikli pealkiri on “Meie üliõpilased ei oska rootsi keelt” (“Våra studenter kan inte svenska,” 2. jaanuar 2013, Upsala Nya Tidning). Selles pöörduvad ülikoolis töötavad teadlased läbi ajaleheveergude koolide õppekavade eest vastutajate poole, et tõdeda – on juba harjutud, et ajaloo üliõpilased ei tea ajaloost eelnevalt mitte midagi, sellega on isegi lepitud, ent nüüd on asi tõsisem – üliõpilastel ei ole piisavalt keeleoskust! Oskust, mille abil humanitaarteadusi üldse omandada. Sama teemat refereeritakse ka delfis ja ühes blogis.

UNT artiklis viidatakse varasematele aruteludele rootsi keele olukorrast ajalooteaduses, mis põhinesid tõsiasjal, et ka ajalooteadlased peavad end rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldama, mistõttu rootsikeelne ajalooteadus hakkab tahaplaanile jääma. Nüüd on jutt aga hoopis teine, jutt ei käi enam teadustööst, vaid esialgsest õpetamisest ülikoolis. Tähelepanekud halvenevatest emakeeleoskusest on kooskõlas PISA 2009. aasta testide tulemustega – 21. sajandil on Rootsi kooliõpilaste loetava teksti mõistmine halvenenud. 2012. aastal Lärarnas riksförbundi perioodilises väljaandes avaldatud raport “halvasti korraldatud kooli” teemal näitab, et hoolimata põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate kasvavast töökoormusest väheneb nende aeg eraldiseisvalt iga üksiku õpilase jaoks. Seetõttu peabki grupp teadlasi vajalikuks pöörduda hädahüüdega rahva poole – gümnaasiumi lõpetajatel puudub piisav keeleoskus!

Põhjusi halvenenud keeleoskuseks olid mh. varasemalt teadaolevatest düsleksia ja teise emakeele taustaga üliõpilaste suurem arv. Nüüd on aga juhtunud, et paljudel sisserännanute taustaga üliõpilastel on parem arusaam rootsi keele grammatikast, kui rootsi keelt emakeelena kõnelevatel tudengitel. Üliõpilased saavad suuliselt ja kirjalikult edastatud teabest valesti aru, ei suuda kursuste õppekirjandust lugeda, ei mõista eksamiküsimusi. Kõige hullem on aga kirjalik eneseväljendus – ilma tekstiredaktoriteta olla õigekiri olematu (millest võib veel üle vaadata, kuna reaalses elus kirjutavadki nad ainult arvuti abil), ent nende sõnavara on äärmiselt piiratud, mistõttu sõnu mõistetakse valesti või üldse mitte. Samas ei soovi ülikooli õppejõud oma jutuga öelda, et tegemist on andetute või rumalate inimestega, kuna sageli kinnitavad tudengid mõistmist just arukas suulises arutelus. Pigem ei ole nad harjunud piisavalt lugema ega kirjutama, mistõttu üha kasvav trend on loengupidajate lindistamine, et õppida kuulates, mitte lugedes.

Avalikus kirjas märgitakse, et praegused tudengid nägevat end pigem klientide kui üliõpilasena, oodates, et kooli poolt antakse teadmised. Ja kuigi enamus üliõpilastest tõesti püüab anda endast parima, siis nad ei saa sellega siiski pahatihti hakkama – ja seda mitte tänu oma andetusele, vaid just keeleliste oskuste piiratusele. Seetõttu paluvad allakirjutanud koolisüsteemi arendajatelt anda kõik võimalikud vahendid rootsi keele õppe parandamiseks. Alla on kirjutanud:

Hanna Enefalk

ajaloo lektor, Uppsala ülikool
Lars M Andersson
ajaloo lektor, Uppsala ülikool,
August Aronsson
ajaloo doktorant ja õpetaja, Uppsala ülikool
Viktor Englund
ajaloo doktorant ja õpetaja, Uppsala ülikool
György Novaky
ajaloo põhiõppe dekaan, Uppsala ülikool
Magnus Svensson
ajaloo doktorant ja õpetaja, Uppsala ülikool
Fredrik Thisner
ajaloo teadur ja õpetaja, Uppsala ülikool
Henrik Ågren
ajaloo lektor, Linköpingi ülikool
Maria Ågren
ajalooprofessor, Uppsala ülikool

Veel samal teemal:

• P J Anders Linder: “Ska nu studenter kunna skriva också?” 4. jaanuar 2013, Svenska Dagbladet
• Roland Sund: “Läsförståelse genom undervisning?” 17. jaanuar 2013, Upsala Nya Tidning

Nuudipäev ehk kanutipäev – 13. jaanuar?

Selles sissekandes püüaksime leida selgust, mis päevaga on nuudipäeva näol tegu ja millal täpsemalt viiakse kodudest välja jõulukuused. Eestis on kombeks jõuluaeg lõpetada kolmekuningapäeval e. 6 jaanuaril ning sellega seoses koristada ära ka jõuludekoratsioonid. Rootsis on vastavaks päevaks just nuudipäev ehk nagu rootslased seda päeva nimetavad: “Tjugondedag Knut”, mis tähendab tõlkes ca Knuti päev, kakskümmend päeva peale jõule. Sedagi päeva peeti varem 7. jaanuaril, ent tõsteti 18. sajandi algul üle 13. jaanuarile.

Eesti rahvapühade andmebaasis (Berta) selgitatakse, kes on see Knud, kellele viitab nuudipäev ehk kanutipäev. Knud Lavard oli Taani kuningas Erik Hea poeg, mitmete uuenduste tooja. Ta mõrvati 1131. aasta 7. jaanuaril, tõenäoliselt oli mõrvajaks ta nõbu ja rivaal Magnus Nilsson (kes oli valitud Västergötlandi kuningaks Rootsis). Knud Lavard ise kuningaks ei saanud, kuid tema poeg Valdemar I lasi ta kanoniseerida pühakuna. Või nagu väljendatakse Wikipedia leheküljel: Knud ei saanud pühakuks mitte tänu oma tegudele, vaid mõjukatele sugulastele. Selle järel tekkis mitmeid Knuti gilde. Nagu kombeks katoliku pühakutele – tema surmapäevast 7. jaanuarist tehti tema päev. Veel Bertast: “Legendi järgi määranud kuningas Knud IV Püha, et jõule tuleb tähistada 20 päeva. Knud Püha päeva tähistatakse kirikukalendris 19. jaanuaril, kuid rahvalikult 13. jaanuaril, mis on 20. päev peale jõule. Meie nuudipäevaga seotud pärimuses on need kaks Knudi segunenud üheks Taani kuningas Knudiks, kellega seotud püha võis olla nii 7. jaanuaril kui 13. jaanuaril.”

Tol ajal lõpetati jõuluaeg kolmekuningapäeval – nagu enamikes maades tänaseni – ja Knuti päev ehk nuudipäev oli kaua aega esimene argipäev peale jõule.

Kultuurilaeka veebilehe andmetel on nuudipäev Eestis laenatud püha, mida tähistatudki põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning mis pärineb Skandinaaviast (seda tähistatavat ka Soomes ja Saksamaal). Nemadki nimetavad nuudipäeva jõulude lõpu pühaks. Seda veebilehte tsiteerides:

Kohalike arusaamade järgi on Taani tähtpäevapühaku Knut Lavardi nime tõlgitsetud Knut > nuut, ja õlgedest keeratud nuutide või kantsikutega aeti jõulud majast välja. Põhjarannikul levis komme ka soomlaste kaudu. Öeldi: “Hea Toomas (toomapäev, 21. dets.) toob jõulud, paha Nuut (nuudipäev, 7. jaan.) viib jõulud.”

Perest peresse käisid jalgsi või ka hobusega mehed, koos joodi ankrutest viimased õlled. Siin on selle kohta kirjapanek 1958. aastast.

“Tulid, suured õlgnuudid olid käes, korjasid kõik õllevaadi punnid ära. Panid kotti. Päris punni neile ei antud, anti mõni muu punnitaoline pulk.”

Kui naised olid juba alustanud oma argipäevast ketrustööd, tõmmati vokkidelt nöörid maha, tehti nalja, joodi õlut, tembutati. See oli rohkem noorte meeste ettevõtmine, taadid arutasid mõnigikord kalalemineku või hülgejahi asju, seadsid korda kalapüüseid, soovides vastastikku “head kalapüüki ja head hülgesaaki”. Kui noorem rahvas kõrtsi tantsima läks, ilmus kohale ka vanemat rahvast.

/—/

“Kõik mehed olid siis platsis, kui ühes peres õlu otsa sai, võeti vikk [pulk] vaadilt ära, keerati õlenuudi sisse ja mindi jälle edasi teise peresse. Joodi õlut, lauldi, mängiti ja tantsiti ringitantsu. Tantsijad liikusid lauldes üksteise käest kinni hoides, esimese pahem käsi sirutatud tagumisele tantsijale, tagumise parem käsi ette sirutatud esimesele tantsijale üle õla, esimese pahemast käest kinnihoidmiseks. Nii liigutakse läbi kambrite ja akende, üle katuste, jne. Tihti käib pillimees rongi-tantsijate ees.”

Rootsis on see päev endiselt tihedasti seotud jõuluperioodi lõpetamisega, mida kinnitab ka kõnekäänd “Tjugondedag Knut dansas julen ut”, mis tähendab tõlkes ca “Nuudipäeval tantsitakse jõulukuust välja” (Nordiska Museet). See pärineb laulusalmist, mida lapsed sel päeval koos laulsid:  “Nu är glada julen slut slut slut, julegranen dansas ut ut ut …”. Tänapäeval on käibel ka fraasid: “tjugondag Knut körs julen ut”, “tjugondag Knut dansar julen ut”, “tjugondag Knut kastas granen ut”, veidi vanem on ütlus: “Knut driver julen ut”. Tõlkes on tegemist erinevate variatsioonidega samal teemal – kas “jõulud aetakse välja”, “jõulud tantsitakse välja”, “kuusk visatakse välja” või “Knut ajab jõulud minema.”

See tava ei ole aga enam kuigi elujõuline, ent tuleb ette tänapäevalgi. Erinevates paikades on tekkinud nuudipäevakombed. Laste puhul on üks võimalus jälle ukselt uksele käia ja kommi küsida, kuna varasemalt joosti Knut-santidena talust tallu ja kerjati süüa-juua viimaseks jõululauaks.

Nordiska Museeti kodulehel pakutakse ka laululehti, mille järgi nuudoäeval erinevaid ringmänge mängida. Vaata siit.

Kardemoni linna rahvas ja röövlid – ettevaatust!

Thorbjørn Egner

Ka eesti lugejale on tuntud norra lastekirjanik Thorbjørn Egneri nimi. Eesti keeles on ilmunud nii “Sööbik ja Pisik” kui “Kardemoni linna rahvas ja röövlid”. Mõlemast on Eestis tehtud isegi telelavastus. Egneri raamatud teeb eriti nauditavaks see, et sinna lisatud laulud ja pildid on samuti autori enda tehtud. Möödunud 2012. aastal möödus 100 aastat kirjanikuhärra sünnist. Sel nädalal aga tekitas vastakaid arvamusi uues kuues tädi Sofi arvamusartikkel ajalehes Aftenposten (Norras). Rootsi lavastaja Sofia Jupitheri (olnud lavastaja nii Dramatenis kui Stockholms Stadsteateris, seega kahes väga hinnatud Rootsi teatris) avaldas arvamusloo, milles väljendas muret Kardemoni linna rahva ja röövlite sobilikkuses tänapäeva maailma. Nimelt takistavat seda tüüpi tekstid mitmekesistumise ja võrdõiguslikkuse rindel tehtavat tööd ja progressi (Sofia Jupither: “Kardemomme by skader barna,” 8. jaanuar 2013, Aftenposten).

Sofia Jupither

Artiklit lühidalt kokku võttes: Jupither kirjutab, et käis oma pea kaheksa-aastase pojaga rahvusteatris (kus ta hetkel ka ise tööl on) vaatamas Thorbjørn Egneri tekstile kirjutatud lasteetendust, mis läheb hetkel täissaalidele kaks korda päevas – asjaolu, mis teatriga seotud inimest ikka rõõmustab.

Siis algab etendus, ja mida me näeme? Pastelltoonides linn, kus kõik on rõõmsad ja punapõskedes tobude nägudega. Sõidetakse trammiga ja kavandatakse pidu – seda kõike kõrvulukustava marsimuusika taktis. Me saame teada, et kordnik on liiga leebe ja valitsev hoiak on: “Teisi kiusata ei tohi, ole sõbralik ja hea! [Eestikeelses versioonis:] Kes sest üle astub,  seda ootab trahv/[norrakeelses versioonis:] muidu tee aga mida tahad!” Seda mantrat korratakse lõputult ning see sarnaneb hirmuäratavalt paremäärmusliku retoorikaga. (Rootsis öeldakse: “kanna enda eest hoolt ja saada teised kus seda ja teist”.)

Ja lõpuks see juhtub! Nüüd ilmuvad välja röövlid, mässajad – need, kes kõik pea peale peaks pöörama, paigale loksunud ühiskonna tagurpidi pöörama ja meid naerma ajama. Arvasin mina. Aeglaselt kuid pöördumatult hakkan mõistma, et nad ei olegi mässajad, vandeseltslased lastega, need kes kirikus peeretavad ja lõunasöögiks jäätist mugivad. Need röövlid unistavad hoopis ühiskondlikus elus kaasalöömisest, ühiskonna osaks olemisest. Mul jääb suhu imelik maik.

Ja üha hullemaks läheb. Kui röövlitel on villand oma segamini kodust ja sellest, et neil pole midagi eriti süüa, jõuavad nad järeldusele, et neil on majja naist vaja. Ja kui nad mõistavad, et keegi end vabatahtlikult üles andma ei hakka, tulevad nad selle peale, et kõige targem oleks üks naisolend ära röövida. Ühesõnaga – koristamise ja toidutegemise jaoks on naist vaja. Kui ei õnnestu kedagi saada – näiteks isikliku sarmiga – ei jää muud üle, kui inimrööv.

Vaatan saalis ringi. Lavalt langevas tugevas valgusvihus on publikut hästi näha. Ma näen ligikaudu 300 last, kes naeravad ja käsi plaksutavad. Teist samapalju täiskasvanuid naeravad ja plaksutavad käsi ja ma mõistatan, kas olen oma armastatud Norrast kuhugi imetabasele luuludemaale sattunud? Mu poeg sosistab mulle kõrva, kui pahaseks tädi Sofi küll saavat, kui ta hommikul ärkab ja avastab, mida röövlid on teinud! Tema üllatus on suur, kui selgub, et see energiline naisterahvas hoopis rõõmustab, kui peab mõnd lohakat meesterahvast abistama.

/—/

Aga peale vaheaega järgnevad piinlikud episoodid järjepanu: proua Bastian valmistab maitsvaid roogasid – ja saab tänutäheks lille. (Naissoost) Papagoi lauab sugereeriva loo Brasiiliast, ise samal ajal puusi hööritades. Peale leebet survet märkavad röövlid, et ennast pesta on tore ja kogu värk lõpeb sellega, et nad lõpuks võetakse ühiskonna liikmetest, millega seoses täituvad nende suurimad soovid.

Oleme seega õppinud järgmist: ühiskond toimib kõige paremini, kui kõik on ühesugused, rõõmsad ja muidu muretsevad omaenda asjade pärast. Mehed ei oska puhtust pidada ega süüa teha. Naised rõõmustavad meeste eest hoolitsemise üle ja ei nõua vastutasuks midagi peale mõne harva roosi. Kõige suurem õnnetus on olla erinev ja mitte kuuluda üheülbalisse inimrühma. Võõrapärane on eksootiline ja põnev, kui see istub puuris. /—/ Last but not least – kui sa oled kasitud ja teed kangelastegusid, saad preemiaks ühtekuuluvuse ja naise.

Põhimõtteliselt on loo autor veendunud, et tegemist on siiski lausa otseselt kahjulikuga kasvavale põlvkonnale. Ta möönab, et tegemist on siiski kultuuripärandiga ja näitlejate töö on kõrgtasemeline ja puha, aga kogu töö, mis tehakse mitmekesistamise ja võrdõiguslikkuse rindel, minevat siiski tühja.

Artikli lõpetab rootsi proua sõnadega: „Niisiis, armas Norra, mitte üldse pahasti mõeldud küsimus ühelt tõeliselt sõbralt Rootsist – kas poleks aeg peale Thorbjørn Egneri 100-aastast elu teha samm 21. sajandisse ja see mees alatiseks maha matta?“

Rootsi päevaleht Svenska Dagbladet võttis eile artikli kokku (“Norskt rövardrama döms ut,” 9. jaanuar 2013, Svenska Dagbladet). Artikli allikatel on Bjørn Egner, Thorbjørn Egneri poeg avaldanud arvamust, et proua Sifoa Juphiter on paljudest asjadest valesti aru saanud. Ta selgitab püüdlikult, et moraal majapidajanna puhul oli vastupidine – selgus, et röövlid pidid ise koristama hakkama.

Filosoofiaprofessor Trond Berg Eriksen leiab, et Sofia Jupitheril ei ole lihtsalt huumorimeelt ja et reaktsioon on rootslasele tüüpiline. “Miks ei võiks me täna nende vanamoeliste arusaamade üle naistest ja võõrastest naerda?” küsib ta Aftenposteni ridadel, väites lisaks seda, et sisserännanute debatt Rootsis on lausa suukorvistatud. Trond Berg Eriksen arvab, et selleteemaline debatt Rootsis puudub, kuna ollakse niivõrd hirmul, et su arvamus ei olegi see õige.

Kaja Korsvold viitab oma artiklis “Svensk regissør: – Egner er direkte skadelig for barn” (8. jaanuar 2013, Aftenposten) Anders Hegerile, kes avaldas möödunud aastal Egneri biograafia (Egner. En dannelseshistorie), kelle arvates on tervitatav, et Sofia Jupither möödunudaastase debatis sammu võrra kaugemale läheb. “Loomulikult sisaldab Kardemoni linna rahvas ja röövlid 1950ndate aastate väärtushinnanguid nii heas kui halvas, ent minu arvates on märkimisväärne, kuidas Jupither on kõige positiivse suhtes pime – selle suhtes, mis räägib omaksvõtmisest, sallivusest ja kokkukuuluvusest. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas tema tubli teatriinimesena saab näha kunstivormis lastele võimalust õigete väärtushinnangute propagandaks.”

Sofia Jupitheri rahvuskaaslane Ulf Nilsson, rootsi lastekirjanik, ei ole üldse sama meelt, leides, et me ei tohiks ei Egnerist ega teistest lastekirjanikest lahti öelda pelgalt seetõttu, et nende loomingus on detaile, mis ei ole tänapäevased. “Kardemoni linnas oleme reisil vanavanaemade aega ja see on paljutki väärt.”

Kõmu tekitanud arvamusloo autor ise ütleb Rootsi Raadio kultuuriuudistele: “Nii, kui mainida sõna ‘paremäärmuslik’, tungleb rahvas su ümber nagu kärbsed suhkrutükil. Ma ju ei ütle, et see [tekst] on paremäärmuslik, vaid et see meenutab paremäärmuslikku retoorikat.” (Mina Benaissa: “Svensk rövarkritik upprör norrmän,” 9. jaanuar 2013, Sveriges Radio) –

Peale artikli ilmumist on teda ju muuhulgas süüdistatud huumorimeele puudumisest. Ta jääb siiski oma arvamusele kindlaks – naise rolli kujutamine on hirmus! “Meie, täiskasvanud, teame ju, et seal on ajast ja arust väärtushinnangud. Ent 3-aastasel ju ei ole neid referentsiraame. Lisaks on tunne, et ega me ise neist väärtushinnanguist päris priid polegi,” ütleb ta samas artiklis. Teda hämmastab, kui tugeva reaktsiooni artikkel tekitas.

Lõpetuseks hämmastugem esialgu eesti lugejatena vaid, millised debatid käivad Skandinaavias, meie naabermaades ja nentigem seni: Quod licet Iovi, non licet bovi (Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale). Tädi Sofi on alati ettevõtlikkuse sümboliks olnud!

Veel:

• Kaja Korsvold: “Sofia Jupither: – Overrasket over at Egner var så hellig i Norge,” 9. jaanuar 2013, Aftenposten

Lõpetuseks eesti vaatajatele tuttav etendus (NB! Algustiitrites on autori nimi valesti – Thortørn. Samamoodi on valesti kirjutatud nimi eestikeelsel väljaandel, nimelt Thornbjørn. Ei olnud vist toona Õnne 13 Torbjörn nii tuntud :)).

rootslaste jõulud Piilupart Donaldiga

Rootsi riigitelevisiooni jõuluprogrammi kuulub juba alates 1960. aastast Walt Disney jõulumultifilmide seeria, mis on osake iga rootslase (eriti iga rootsi lapse) jõuludest. (Loe lähemalt Wikipediast). Multifilmiseeria algab alati kell 15.00 ja paljud arvavad, et sellega saabki jõuluõhtu alguse. Mõneti on see ehk kummaline, kuidas Walt Disney multifilmid sel määral põhjamaise Rootsimaa jõulude osaks on saanud? Hoopis kummalisem on aga see, milline rahulolematus tõuseb rahva seas, kui keegi räägib sellest, et lõpetada selle multifilmiseeria näitamine jõuluõhtul või – nagu juhtus sel aastal – lõigatakse ära mõned osad filmist. 14. detsembril jõulude eel kirjutasid sellest mitmed Rootsi meediaväljaanded:

• Oscar Nelson: “”Stereotyper” klipps bort från Kalle Anka“, Aftonbladet, 14. detsember 2012
• Nils Edman: “Därför klippte Disney bort den svarta dockan“, SVT, 14. detsember 2012
• Sara Lindh: “Disney klipper i Kalle Ankas jul“, Expressen, 14. detsember 2012
• “Judar censurerar Kalle Ankas julafton – anklagar den för ”rasism”“, Nationell.nu, 14. detsember 2012
• Viktor Adolfsson: “Svart docka klipps bort från Kalle Anka“, Nyheter24, 14. detsember 2012

Uudises öeldakse, et varasemate aastatega võrreldes on Piilupart Donaldi (rootsi keeles Kalle Anka) filmis sel aastal (2012) erinevusi, kuna mõned tegelased on otsustatud filmist välja monteerida. Disney kontsern kohandanud nimelt 1930ndatest pärineva traditsioonilise “Piilupart Donald ja sõbrad soovivad häid jõule” 21. sajandile, mistõttu on kääridega kallale mindud mõnele stseenile vanimast lõigust nimega “Jõuluvana töökoda”.

Vaadake videolt (minutilt) 3:34 jõuluvana ette prantsatavat heledapäist nukku, kellele jõuluvana õpetab “Emme!” ütlemist. Esimese korraga ei tule isegi välja, kas pole? Kes siis sedasi blondiine naeruvääristab? Välja see jupp filmist! Kohe peale seda nukku vihiseb kohale must nukk, kes saab pepu peale “OK”. Mustanahaliste mõnitamist ei tohi ammugi olla!

Veel vaadake näiteks (minutilt) 5:30 kaadrisse ilmuvat lõbusat rohelist mänguasja – tegemist olevat stereotüüpse juudiga ja kuivõrd ei ole ilus juute naeruvääristada, siis lõigati ka see figuur multifilmist välja.

Stephen Mowbray, Rootsi Televisiooni (SVT) programmide hanke osakonna juht kommenteerib, öeldes, et tema arvates on argumendid vastuvõetavad ning nad on asja ka programminõukogus arutanud. Kuivõrd film on kvaliteetselt restaureeritud, ei olevat SVT-l põhjust nuriseda ning ei olevat ka mingit võimalust materjali muutma hakata.

Samas ei ole tegemist esimese korraga, kui Disney mõnd multifilmi sellest seeriast on lühemaks lõiganud. Näiteks alltoodud stseen sellest, kui Kupi kahvli stepslisse topib:

Rootsi sotsiaalmeedias läks lahti lärm teemal “Kes p-g-n saab end tunda ahistatuna Piilupart Donaldi ja piparkoogimehikeste pärast?”, vahendab Svenska Dagbladet (“Svensk proteststorm efter omklippning av Kalle Anka,” Svenska Dagbladet, 14. detsember 2012). Sajad protestihääled annavad mõista, et on pigem rassistlik värvilised tegelased Piilupart Donaldi jõuluseeriast välja lõigata. Facebookis algatati grupp nimega “Julen är förstörd!”/”Jõulud on rikutud!”.  Teised jällegi kutsuvad inimesi mõistusele, väites, et jõuludel on ka tähtsamaid asju, kui üks Disney multifilm, säutsuvad oma twitteris, et saabki varem jõulukinke avama hakata või manitsevad inimesi mõistma, et mitte Rootsi ei ole seda filmi lõikunud, vaid Disney kontsern ise.

Rootsis on see teema pisut tundlik aga juba sügisest, mil Stockholmi kultuurikeskuse uus kunstiline juht Behrang Miri korjas Stockholmi kesklinnas Sergel torgetil asuvas raamatukogus ära TinTini koomiksiraamatud, kuna mustanahalisi oli kujutatud valesti. Toona kasvasid protestid ja hoiatused nii suureks, et mees pidi ametist tagasi astuma. Seetõttu on Rootsis tekkinud arutelu teemal, et välja on arenemas ülitundlikkus selliste asjade vastu, mis tegelikult ei olegi rassism.

Emanuel Karlsten kirjutab oma blogilises sissekandes “Allt som är fel med Kalles jul-debatten i en bild,” (Ajour, 16. detsember 2012), et taoline filmi lõikumine ei olegi nii põhjendamatu, kui mõelda näiteks selle musta värvi Disney-nuku taustale, kelle nimi on “Pickaninny“. Tegemist ongi mustanahalisi naeruvääristava kujuga – rumala, lodeva, laisa ja tundetu tüübiga, kellele tuligi aeg-ajalt kere peale anda.

Sel aastal oli muidugi märgiline, et Disney multifilmiseeriat (jõululaupäeval kl 15:00) vaatas 400 000 vaatajat enam kui aasta varem (3,9 miljonit inimest), kirjutab Ehsan Fadakar Nyheter 24-s (“Kalle Anka gjorde succé på julafton – trots raseriet,” Nyheter24, 27. detsember 2012).

Torm teeklaasis

Hiljaaegu tekitas Rootsi meedias põnevust üks kriminaalromaan. Tegemist on Per Johanssoni raamatuga Torm või oleks ehk õigem kirjutada Der Sturm. Nimelt peaks raamat ilmuma saksa keeles 23. augustil (2012), selle tegevus toimub Rootsis, kus üks Saksa ajakirjanik mõrvatakse ja asja hakkab uurima Ronny Gustafsson, kohaliku ajalehe blond reporter. Rootsi kriminaalromaanid on maailmas väga tuntud, miks siis just see raamat nii tähelepanuväärne peaks olema? Nimelt selgus, et raamat on ilmunud ainult saksa keeles, rootsikeelset “originaali” ei ole kuskil. Müstiline rootsi krimikirjanik Per Johansson on keeldunud intervjuudest ja Rootsis ei ole keegi temanimelisest kirjanikust ega sellest romaanist kuulnud.  (Daniel Persson: “Den svenska deckaren en tysk bluff“, 16. august 2012, Svenska Dagbladet).

Põhjus, miks Saksa meedia romaanist üsna palju rääkima hakkas, peitub raamatus mõrvatud ajakirjaniku suures sarnasuses Frankfurter Allgemeine Zeitungi toimetaja Frank Schirrmacheriga. Miks peaks üks rootsi kirjanik nägema sellist vaeva, võtmaks kirjanduslikul teel elu ühelt Lõuna-Saksamaa kultuuriajakirjanikult – kes see Per Johansson on selline? Kirjastuse sõnul on autor sündinud 1962. aastal Malmös. Kirjastus on kirjaniku tausta üldse väga detailselt kirjeldanud – too olla 20 aasta eest Berliini kolnud, et saada fotograafiks ja filmirežissööriks ning sellest ajast saadik töötanud kunstnikele ja erinevatele artistidele kodulehekülgede tegemisega. Väidetavalt on Stockholmis elektriinseneriks õppinud kirjanikul Osby lähedal ka väike talumajapidamine.

Nüüdseks on Die Welt kinnitanud, et Thomas Steinfeld, saksa ajakirjanik (Süddeutsche Zeitungi kultuuritoimetaja) seisabki Per Johanssoni kirjanikunime taga ning et ta on selle raamatu välja andnud “rootsi” pseudonüümi all just tänu Rootsi krimižanri ääretule populaarsusele Vt. ka “Steinfeld gibt Autorenschaft an Schweden-Krimi zu” (Die Welt, dpa/fp). Ka kirjastus tunnistab nüüd, et kirjaniku nime taga on kaks meest – Thomas Steinfeld ja Martin Winkler. Esimene neist on hästi tuttav Rootsi krimikirjandusega, ta oskab rootsi keelt ja on avaldanud artikleid ka rootsi ajakirjanduses.

Kuigi mõrvatud ajakirjanikus on nähtud ajakirjanikku, kellega Steinfeld väidetavalt hästi läbi ei saa, lükkab kirjanik väited ümber, kinnitades, et tegemist on väljamõeldud isikuga, seguga edukatest ajakirjanikest.

Kuidas sündis mõte kirjutada sellise pseudonüümi all selline raamat? Steinfeld räägib, et on viimastel aastatel pidanud korduvalt vastama küsimusele, miks rootsi kriminullid nii populaarsed on, mis fenomeniga on tegemist. Lõpuks mõtlesidki sõber Martin Winkleriga näidata – me oskame seda ise ka! Tema väitel tunneb ta Kirde-Skånet (tal on seal suvemaja) ja sealset sotsiaalset kliimat piisavalt hästi, et rootsi vaatevinklist kirjutada (“Rabalder i Tyskland kring ”svensk” deckare,” 17. august 2012, Svenska Dagbladet). Teiseks ei soovinud ta, et teda kui kultuuriajakirjanikku ja krimikirjanikku segamini aetaks. Martin Winkler on aga pühendunud kriminullilugeja, seega tema teab täpselt, kuidas lugu üles ehitada ning tema sellealaseid teadmisi kasutati ära.

Loe veel:

• “Tyska författare ljög om att de var svenska,” SVT, 17. august 2012
• “Svensk författare var tysk bluff,” DagensNyheter, 17. august 2012

valerahad

Täna kirjutavad Rootsi ajalehed sellest, et käibelt on leitud võltsitud ühekroonised mündid. Tavapärase teksti asemel (“Sveriges Konung Carl XVI Gustaf” – “Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf”) oli mündil kirjas “Vår horkarl till kung” – “Meie hoorast kuningas,” vahendab SVT uudisteagentuuri TT uudist (“Kungen smädad på falsk enkrona,” TT uudist vahendab SVT, 14. juuni 2012). Pildil kõrvuti vale ja õige münt:

Foto: Jens Ökvist, Piteåtidningen/SCANPIX

Lugu sai alguse siis, kui Piteå elanik Karin Mattson bussipileti eest maksma hakkas ja oma rahakoti välja võttis. Kuna üks münt tundus veidi säravam, jäi ta uurima sellel seisvat teksti ega uskunud oma silmi. Loomulikult oli esimeseks reaktsiooniks, et näeb ise valesti. (“Kungen smädas på falsk krona,” Piteå-Tidningen, 14. juuni 2012). 72-aastane Mattson ütles, et tavaliselt ju maksmisel ei vaadata oma rahatähti lähemalt. Samasuguse tekstiga münt leidist ka üks teine 66-aastane Ann-Marie nime all esinev naine Stockholmi kandist (Sara Lindh “Falska kungakronan sprids över landet,” Expressen, 14. juuni 2012).

Mündid on tõepoolest meisterlikult vermitud. Seda kinnitab tehniline ekspert Mårten Gomer ning ka Ian Wiséhn Kuninglikust Mündikojast nendib, et müntide võltsimine on üldse väga ebatavaline, kuivõrd seda olevat keeruline teha. Varem on ette tulnud 10-kroonise mündi võltsimist. Kunagi tegi kunstnik Pär Lindblom seeria kümnekrooniseid valerahasid, kuigi viimastel polnud päris-kümnekroonistega kuigi palju ühist – erinevalt äsja avastatud ühekroonistest. Kunstnik tegi need 10-kroonised mündid toona kullast ega mõnitanud ka sealjuures kuningat.

Loe veel:

• Mikael Stengård “Falska kronorna smädar kungen,” Aftonbladet, 14. juuni 2012
• Gabriel Holmqvist: “Falska enkronor gör narr av kungen,” Expressen, 14. juuni 2012

eluasemete hinnad langevad üle kogu Rootsi

Kauplemine Rootsi kinnisvaraturul vähenes möödunud (2011) aastal märgatavalt. Jaanuarist novembrini müüdi 6000 objekti vähem kui tunamullu (“Färre bostadsaffärer förra året,” 12. jaanuar 2012, Svenska Dagbladet). Tänane uudis teadeteagentuurilt TT Stockholm, milles on käsitletud kinnisvarahindade langemist üle kogu Rootsi, on leidnud kajastamist Rootsi meedias laiemalt (teadeteagentuur TT Stockholm: “Breda prisfall på bostäder,” 17. jaanuar 2012; Svenska Dagbladet; “Stort ras för bostadspriserna,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Uudis põhineb eluasemete hindade jälgimisel möödunud aasta teisel poolaastal. Leitakse, et ümbritsevas maailmas toimunud majanduslikud muutused ning eluasemete laialdane valik on viinud küllastumiseni ja hindade langemiseni eluasemeturul. Eriti silmapaistev muutus on toimunud eramajade (rootsi k.villa) puhul. Kogu riigis langesid hinnad detsembri (2011) jooksul tervelt 11 protsendi võrra. Ka Stockholmis ja Suur-Stockholmis langesid hinnad 3 protsendi võrra, Suur-Malmös aga tervelt 11 protsendi võrra. Svensk Fastighetsförmedling’u (Rootsi Kinnivaravahendus) tegevdirektor Peeter Pütsep kommenteerib, et sügisesed tendentsid jätkuvad, endiselt on kinnisvaraturul suur valik ja vähenevad hinnad. Tema sõnul on alust arvata, et see suund jätkub ka kevadel, kuniks püsivad rahutud finantsturud. Malmö jääb eriti silma seetõttu, et pakkumisi on vähem ja üksikutel tehingutel seetõttu statistika mõttes suurem kaal. Võib öelda, et just eramute hinnad on langenud peaaegu igas läänis.

Nädalavahetusel korraldatud suurel eluasememessil oli inimeste huvi olnud suur. Peeter Pütsepa sõnul leiavad ostjad ja müüjad loodetavasti mh. selle ürituse abil mingi kesktee või reaalse hinnavahemiku.

Swedbanki juhtiv analüütik Cecilia Hermansson leiab, et neid arve ei saa ülearu tähenduslikeks pidada, kuna detsember on alati olnud hooajaliselt madalate müüginumbritega (TT: “”Bostadspriserna kan bli ett sänke för konjunkturen”,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Tema arvates on veel liiga vara teha lõplikke järeldusi, aga kui see tendets jätkub, võib see tähendada konjunktuuri langemist. Ta kinnitab, et praegu on langustrend, aga seda ei tohiks veel alarmeerivaks pidada. See, millist mõju hindade alanemine konjunktuurile avaldab, sõltub sellest, kui palju langevad eluasemelaenude intressid ning kuidas kasvab töötusprotsent.

“Maailmas valitseb praegu ebakindlus, samal ajal kui majapidamised on võlgadega koormatud.”

Suured laenukoormused ei tarvitse kujutada ohtu jätkuva hinnalanguse puhul – kui intressid vähenevad ja töötus ei kasva. Vastupidisel korral võivad paljudele jääda kätte raskesti realiseeritavad majad ja laenud, mis ületavad eluaseme väärtust.

Dagens Nyheteris juhitakse tähelepanu sellele, et eluasemelaenude protsendid on siiski kõrgemad kui hoiuarvete omad (“Räntan på sparkonton höjs mindre än på bolån,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Nimelt jälgis Dagens Nyheter suurpankade hoiuste intresse alates 2010. aasta 7. juulist, kui Riigipank tõstis intressimäära. Tulemus näitab, et tavalise hoiuarve intressid on tõusnud 1,24 protsendiüksust. Samal ajal on pangad kasutanud juhust tõsta eluasemelaenude intresse keskmiselt 2,4 protsentüksuse võrra (Compricer).

Loe lisaks:

• “Osäkerhet fick villapriser att dala,” 12. jaanuar 2012, Svenska Dagbladet
• Hanna Dunér: “Mäklarna sparkas i takt med boprisfallet,” 12. jaanuar 2012, Svenska Dagbladet
• Johan Schück: “”Sverige har en bubbla”,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter
• Cecilia Hermansson: About Swedbank’s Baltic Region Sea Report

linnatuur Stieg Larssoni triloogia jälgedes

Stockholmi Linnamuuseum pakub mitmeid erinevaid temaatilisi jalutuskäike Stockholmi linnas. ABBA-ringkäik on üks, Stieg Larssoni maailmakuulsa triloogia ehk “Milleeniumi-triloogia” radadelteine. Seda ringkäiku tutvustatakse muuseumi kodulehel järgnevalt: Üle maailma on neid raamatud müüdud 50 miljonit eksemplari! Neid on tõlgitud 44 erinevasse keelde. Stieg Larssoni “Milleeniumitriloogia” on miski, mis pakub huvi kogu maailmale.

Bellmangatan 1, foto: Thomas Karlsson. Allikas: Stockholmi Linnamuuseum

Tulge kõndima Lisbeth Salanderi ja Mikael Blomkvisti jälgedes ümber Slusseni, Mariatorgeti ja Mosebacke. Ringkäik saab alguse aadressilt Bellmangatan 1, kus “elab” Mikael Blomkvist, jätkub kontorist mööda, siis mööda Lisbeth Salanderi luksuskorterist Mosebacke lähedal ja paljudes teistes keskkondades, mis raamatus või filmides esinevad. Tee peal räägime Stockholmist ja stockholmlastest, nii ajaloolisest kui kaasaegsest vaatenurgast.”

Nüüd, mil kinolinadele on ilmunud ka Hollywoody film The Girl With the Dragon Tattoo/Lohetätoveeringuga tüdruk, on seda temaatilist ringkäiku linnas pisut uuendatud. “Me teame, et paljudele pakub huvi, mis toimus filmivõtete kulisside taga. Hollywood erutab meeli ja meelitab,” räägib Cecilia Törnqvist Linnamuuseumist (Johan Hellekant: “Millennium-stadsvandring uppdateras,” 16. jaanuar 2012, Svenska Dagbladet). Seetõttu ongi lisatud veidi fakte ja seiku filmimisprotsessist. Muus jäädakse siiski truuks Larssoni originaaltekstile.

Vastavalt infole Linnamuuseumi kodulehel võib nendest jalutuskäikudest osa võtta talveperioodil (oktoobrist maini) laupäeviti kl. 11:30 AM, suveperioodil (juunist septembrini) kolmapäeviti kl. 18 ja laupäeviti kl. 11:30. Pilet maksab 120 Rootsi krooni ja ringkäik kestab ligikaudu 2 tundi. Samuti võib 40 Rootsi krooni eest endale soetada samateemalise kaardi ja kogu jalutuskäik omal käel läbi teha.

Anna Wahlgreni tütar Felicia Feldt – raamat lapsepõlvest

Rootsis on ilmunud järjekordne autobiograafiline raamat lapsepõlvest. Selle autoriks on Felicia Feldt, kellest me varem kui kirjanikust isegi kuulnud ei ole. Perekonnanimi on pealegi pseudonüüm. Raamatu teeb eriliseks muu. Nimelt on Felicia tuntud lastekasvatuslike pedagoogiliste raamatute autori Anna Wahlgreni üks 9-st lapsest. Veelgi iseäralikumaks teeb selle romaani asjaolu, et lapsepõlv Anna Wahlgreni musterkodus ei olnudki nii tore kui võiks eeldada. Viimastel aastatel on Rootsis, muide, üldse moodi läinud, et kuulsate vanemate lapsed kirjutavad lapsepõlvest oma kuulsa vanemaga (Kerstin Thorvall, Stig Claesson aka Slas, Per Wästberg jt.). Felicia Feldti raamatus nimetatakse ema läbivalt siiski emaks (mitte nimeliselt), samas on raamatu kaanepildil Anna Wahlgren tütrega…

Felicia Feldt ise on öelnud, et tema eesmärk ei olnud kirjutada raamatut elust Anna Wahlgreni peres, vaid läbi kirjutamise elada välja “tumm lapse viha”, rääkides emast, mitte lastekasvatuseksperdist ega Anna Wahlgrenist (“Felicia Feldt bryter monologen,” 14. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Seega on selle raamatu kirjutamise eesmärk olnud pigem teraapiline. Anna Wahlgreni ühe tütrena leiab Felicia, et ta võib end esitleda kui elavat tulemust – kogu oma lapsepõlve ajal ei olnud ta vaid üks seitsmest õest-vennast, vaid ka osake lastekasvatuseksperdi mahukast töömaterjalist, eriti üle 700-leheküljelise Barnaboken-i (“Laste raamat”) jaoks. Felicia försvann (“Felicia on kadunud”) räägib sellest, mis jäi n.ö. 1980ndatel Barnaboken-i klanitud pressikonverentsil rääkimata.

Felicia raamat on täis valu ja kibedust, kuna seni on ta olnud sunnitud olema osake Anna Wahgreni monoloogist ja kaubamärgist. “Seetõttu on justkui enesestmõistetav, et vähemalt üks hääl peaks lisanduma, see tundub justkui rehabiliteerimisena. Eriti just seetõttu, et jutt käib lastest.” Oma raamatus räägib ta vaheldumisi elust täiskasvanuna, võimetusest hoida lähisuhteid, kasvatada oma last, ning seob sellega mälupilte lapsepõlvest ja kasvuaastatest. Lapsepõlvepiltidena käib jutt purjus täiskasvanutest, häälekast seksuaalelust, tihedatest kolimistest ja sellest, kuidas neid alatihti maha jäeti, vahel lausa mitmeks päevaks. Ta kirjutab kasvatusest, mis oli seotud karistustega.

Erika Josefsson tõstatab Dagens Nyheteris küsimuse, kuivõrd täpselt võib Felicia kõiki asju mäletada? Kirjanik tunnistab, et ta on püüdnud kasutada ka teatud kirjanduslikke töövõtteid, kuid iga kord on esmalt läbi mõelnud, millist tunnet ta soovib vahendada, mida edasi anda. “Minu eesmärgiks on jääda truuks oma elamustele, sealjuures on vähem tähtis, kes meile täpselt haiglasse järgi tuli.”

Dan Josefsson möönab, et seda raamatut lugedes on justkui tegemist moraalse dilemmaga. Ta püüab raamatut lugedes esialgu unustada, et tegemist on Anna Wahlgreni lapsega ning lugeda seda kui meenutusi kellegi lapsepõlvest (Dan Josefsson: “Olyckssystrar,” 15. jaanuar 2012, Aftonbladet). Kuigi ta ei pea end Anna Wahlgreni fänniks, leiab ta siiski, et materjalile tuleb esialgu läheneda mõningase ettevaatusega. (Anna Wahlgreni kohta poetab ta samas märkuse, et tema raamatuid läbib ju totaalne empaatia puudumine nii laste kui vanemate suhtes ning et neid iseloomustab võimetus materjali asjaga seonduvate teadustulemustega siduda). Kokkuvõtteks tunnistab Dan Josefsson siiski, et tegemist on väärtusliku kirjandusega, kuna dramaatilistest lapsepõlvemälestusest kirjutamine on oluline.

Felicia nooremad õed on aga Aftonbladetis väitnud, et nendel oli fantastiline lapsepõlv. Felicia vastab, et nad kasvasid üles kolmes erivanuselises pesakonnas erinevatel aegadel ning täiesti erinevates tingimustes. Nende vanuseline vahe on 10-12 aastat. Nooremate õdede kasvuajal sai emast miljonär ja nad said teismelistena käia erakoolis ja elada internaadis. Üsna selge on, et meil on erinevad mälestused, nagu ka minu emal on omad mälestused ja oma tõde. Felicia oli näiteks väga vihane selle peale, kuidas Anna Wahlgreni oma päevikutes tema isa kirjeldas.

Aase Berg on tänases Expressenis märksa kriitilisem. Ta leiab, et kirjanik on lasknud end mõjutada meediamaastikust ning selmet kirjutada raamat lapsepõlvest anonüümse alkoholilembese emaga, on ta kasutanud osalt meediaduelli võtteid ja muutnud sellega omaenda peategelase ebasümpaatseks ning osalt ka ebausutavaks (Aase Berg: “Felicia Feldt: Felicia försvann,” 16. jaanuar 2012, Expressen). Aase Berg leiab lausa, et kohati tundub, et peategelane on paranoiline ja tõlgendab harilikke perekondlikke olukordi fataalsemalt kui hädapärast vaja.  Seega leiab Berg, et Felicia raamat ei oleks ilma oma skandaalita kuigi palju väärt. Taolisi keskpäraseid ohvriraamatuid on ennegi loetud. Ka Annina Rabe pühendab raamatule Svenska Dagbladetis päris pika artikli ning tunnistab, et raamatust paistavad puuduvat nüansid ja armastus (Annina Rabe: “En tragisk flod av vrede,” 12. jaanuar 2012, muudetud 16. jaan 2012, Svenska Dagbladet). “On selge, et Felicial on õigus oma loole, aga tal ei õnnestu problemaatikat mingite nüanssidega luua. Ema tundub täitsa ühedimensioonilisena ja siis läheb tõeslise huvi tekitamine juba keeruliseks. Võib-olla juhtub nii, kui ei ole armastust – aga valu? Seegi peab ju ometi kuskilt tulema.” Ta leiab, et teistes samasisulistes raamatutes, mis hiljaaegu on ilmunud, näikse justkui olevat ka taustsüsteem ja seosed. “Feldti raamat on oma eraldatuses vaat et klaustrofoobiline,” kirjutab Rabe.

Jens Liljestrand kirjutab, et ta ei ole kunagi lugenud ilukirjanduses teost, mis oleks täis sellist viha oma vanema vastu – halastuseta, lepituseta, hukkamõistev (Jens Liljestrand: “Felicia Feldt: ”Felicia försvann”,” 11. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Ta kinnitab, et tegu pole sugugi halva raamatuga, vaid haavunud katkine kirjeldus elust enesekeskse ja domineeriva lapsevanema varjus. Liljestrand leiab näiteks samuti, et stilistiliselt on raamat siiski midagi väärt ning ei ole taandatav ainult kõmulisusele. Muuhulgas on tegemist ka raamatuga, mis peegeldab meie lapsekasvatusparadigmade muutust ja vaateid perekonnale. Selles raamatus seatakse küsitavuse alla terve elustiil. Anna Wahlgren kangastub meile oma tütre raamatus kui šabloon pretensioonikast kultuurieliidist, isehakanud ekspertidest, kellel on kõigele siin elus õiged vastused. “Ja võib-olla peaksingi Felicia Feldti autobiograafiat nii lugema: lisadimensioonina minu põlvkonna keeldumisest sõlmida rahu 1940ndate põlvkonnaga. Hilinenud ja seeläbi palju julmem teismelisülestõus. Kibestunud hüvastijätt häälega, mis sosistab meile kõrva: Ema teab,” kirjutab Liljestrand.

Anna Wahlgren ise on andnud vaid ühe kirjaliku vastuse kommentaariks raamatu ilmumisele. Ta leiab, et on kahetsusväärne, et see arutelu ei jäänud perekonda – Wahlgren oleks soovinud selle peresiseselt läbi arutada. “Oma raamatuga, mis tuleb minu jaoks üllatusena, püüab Felicia minult ära võtta mu au ja kuulsust. Ma vastan sellega, et ei võta temalt au ja kuulsust. Muus osas mul ei ole kommentaare.” (“Anna Wahlgren vill inte diskutera offentligt,” 14. jaanuar 2012, Dagens Nyheter TT Spektra kaudu).

Felicia esines ka populaarses Skavlani vestlussaates (Skavlan, 13. jaanuar 2012, SVT), kus ta mh. rääkis, et olid viimati ca 3-4 aastat tagasi emaga viimase lepitusjutuajamise maha pidanud. “Püüdsime rääkida sellest, kuidas me suudaks ehk kunagi jälle kokku saada. Aga ei õnnestunud.” (Carl V. Andersson, Jessica Josefsson: “Anna Wahlgrens dotter: Är så mycket jag inte kan förlåta,” 13. jaanuar 2012, Expressen). Samuti leiab kirjanik, et tegelikult ei olegi suurt vahet selles, mida ta oma raamatuga on korda saatnud ja selles, mida ema omal ajal tegi, kirjutade intiimseid autobiograafiaid nende pereelust. Ometi tunnistab Felicia Skavlani saates, et emal on ka palju positiivseid omadusi: “Ta oli väga tugev ja julge suuta ülal pidada kõiki meid, lapsi, et ta seisis oma vaadete eest, läks barrikaadidele, kui puhus marutuul ja kaitses oma seisukohti. Ta […] on mulle näidanud, et kõik on võimalik, ka võimatu. Selle olen ma ju endaga kaasa saanud. Selle üle olen ma uhke.”

Viiteid:

• Väljavõte raamatust, maitseproov, Weylersförlag
• Karin Thunberg: “En offentlig barndom,” intervjuu Feliciaga, 8. jaanuar 2012, Svenska Dagbladet
• Nivette Dawod: “”Vill inte krossa mamma”,” 8. jaanuar 2012, Aftonbladet
• Jens Liljestrand: “Felicia Feldt: ”Felicia försvann”,” 11. jaanuar 2012, Dagens Nyheter
• Carl V. Andersson, Jessica Josefsson: “Anna Wahlgrens dotter: Är så mycket jag inte kan förlåta,” 13. jaanuar 2012, Expressen
• “Felicia Feldt bryter monologen,” 14. jaanuar 2012, Dagens Nyheter
• Annina Rabe: “En tragisk flod av vrede,” 12. jaanuar 2012, muudetud 16. jaan 2012, Svenska Dagbladet
• “Anna Wahlgren vill inte diskutera offentligt,” 14. jaanuar 2012, Dagens Nyheter TT Spektra kaudu
• Susanne Sterner: “Felicia Feldt: Dottern som inte låter sig tystas,” 14. jaanuar 2012, Corren.se
• Dan Josefsson: “Olyckssystrar,” 15. jaanuar 2012, Aftonbladet
• Ingrid Lindgren: “Felicia Feldt och Leif GW Persson – om mammor som sviker,” 15. jaanuar 2012, Nyfiken Grå
• Aase Berg: “Felicia Feldt: Felicia försvann,” 16. jaanuar 2012, Expressen
• Anneli Eriksson: “Vingklippt i egna hemmet,” 16. jaanuar 2012, Folkbladet
• Pia Ingström: “Bokrecension: Mamma kryper på blodiga knän,” 16. jaanuar 2012, Hufvudstadsbladet

* Anna Wahlgreni raamat Kooskasvamine (Nya barnaboken) on tõlgitud ka eesti keelde ja Anna Wahlgren on nii Skandinaavias kui kaugemalgi olnud justkui “oma aja Spock“.

võitlus virmaliste pärast

Sellise videoga tutvustatatakse Soomet sel sügispoolaastal Visit Finland turismiportaalis. Soomlaste üllatus oli suur, kui norrakad neid peale selle avaldamist ründama hakkasid. Selgus, et norrakad olid virmalisi, millega selles videos Soomet reklaamitakse, endi omaks pidanud. Peale selle video avaldamist kuulutas Per-Arne Tuftin, organisatsiooni Innovasjon Norge juht, et virmalised on Norra omad! Kodulehe uudisterubriigis teatatakse, et Per-Arne Tuftin veab nüüd Euroopas jõulist virmalistekampaaniat, et kindlustada Norrale esimese virmalistemaa koht (“Slår tilbake mot finnene,” Innovasjon Norge).

“Me ei saa niisama istuda ja pealt vaadata, kui soomlased püüavad suuremat osa virmalisteturust endale haarata,” räägib Tuftin. “Me ei anna alla, virmalised peavad olema meie omad. Selle kampaaniaga jätkame me tööd, et Norra oleks see riik, kus kõige paremini seda fantastilist loodusnähtust nautida,” rääkis ta Tromsø ajalehele Nordlys.

Innovasjon Norge turundab juba aastast 2009 Norrat kui virmalistemaad, kampaania elustati taas: populaarne lehekülg www.visitnorway.com/mynorthernlights on reklaamimisel kaheksas riigis Euroopas (Saksamaa, Venemaa, Prantsusmaa, Suur-Britannia, Holland, Itaalia, Rootsi ja Norra). Sellel leheküljel kutsutakse inimesi looma omaenda virmalisi koos sõbraga (vaikimisi facebooki kaudu, saab ka teisiti). Isikustatud virmalisi võib siis saata teistele facebooki, e-posti või twitteri kaudu. Kaks õnnelikku võidavad reisi Põhja-Norrasse, et virmalisi nautida.

Möödunud aastal võeti My northern lights internetikasutajate seas väga hästi vastu – kogunes 1,8 miljonit lehe külastust kokku 166-st riigist. Üle 30 000 inimese tegi “omaenda virmalised”. Visit Norway virmaliste lehekülg oli selle portaali kõige külastatavam lehekülg, millel 2011. aasta jaanuarist oktoobrini oli 282 000 külastajat – see on 75-protsendiline kasv eelmise aasta sama ajaga. Tuftini sõnul tuleb rauda taguda, kuniks see veel kuum. Käsil on ka muud talvekampaaniad, millega turundatakse Norrat ja virmalisi.

Sellegipoolest teeb rahvusvahelises meediale nalja uudis norrakate hirmust, et neilt varastatakse virmalised. Isegi Al-Jazeera on selleteemalise reportaaži teinud. Üks telekanali allikatest, vanemuurija Francisco Diego (füüsika ja astronoomia instituut, University College London) leiab, et kuivõrd virmalisi võib näha nii Alaskal, Põhja-Kanadas, Gröönimaal, Islandil kui ajuti lausa Šotimaal, Soomes ja kogu Põhja-Siberis, võiksid kõik need maad virmalistele ainuõigust taotleda. “On naeruväärne rääkida millegi omamisest, mis on sadade kilomeetrite kaugusel meie peade kohal.”

Der Spiegeli ingliskeelne versioon väidab, et osalt on tegu ka sellega, et soomlased on püüdnud jõuluvana-monopoli enda kätte saada, luues jõulumaa Rovaniemisse (“Who Owns the Northern Lights?“, Der Spiegel). Helsingin Sanomat’i ingliskeelne versioon vahendab Mervi Holméni, Soome turismiameti turundusjuhi sõnu, et taoline reaktsioon norrakate poolt tähendab nii häiret kui tugevaid emotsioone (“Finnish tourism industry northern lights video sparks alarm in Norway,” Helsingin Sanomat, International edition). Samas on ka tulevikus kavas Soomet looduse abil reklaamida, põhilisteks sihtideks Prantsusmaa ja Inglismaa turg.

Norrakatel on õigus selles osas, et virmalisi näeb palju sagedamini Põhja-Norras kui Soome poolel. Kõige tihedamini on virmalisi näha kitsal alal, mis paikneb mööda Norra rannikut, ütleb Heikki Nevanlinna, Soome Meteoroloogia Instituudi vanemteadur Helsingin Sanomati vahendusel. Statistika järgi on virmalisi kõige rohkem näha pilvitutel öödel Tromsø  piirkonnas. Samas ei ole vahe Tromsø ja Kilpisjärvi piirkonna vahel siiski sedavõrd suur. Soome poolel võib virmalisi näha kolmel pilvitust ööst neljast, Tromsøs 80-90 % öödest. Oulu laiuskraadil võib neid näha pooltel öödest ning Lõuna-Soomes ühel pilvitul ööl 10-st või 20-st.

Naljaga pooleks küsitakse Helsingin Sanomat‘es – milles saaksid Soome ja Norra veel turistide meelitamisel võistelda? Kaaperdada norrakatelt polaarpäike? Norrakad annaksid siis vastulöögi, võttes pantvangi jõuluvana… “Asi võib inetuks minna.” 🙂

Loe veel:

• Øystein Eian: “Ler av norsk nordlyskrangel,” 19. november 2011, ABC Nyheter
• Robert Greiner: “Ler av norsk-finsk nordlyskrangel,” 22. november 2011, NRK
• Stefan Nordgren: “Vem ska äga norrskenet?”  22. november 2011, Yle
• “Høy nordlysaktivitet i nord“
• “Slik oppstår Nordlyset“

tõsieluseep välisrootslasega

Rootsi televisioon näitab sel hooajal uut tõsieluseriaali, milles grupp Ameerikas sündinud rootslaste järeltulijaid külastab Rootsit, otsib oma Rootsi juuri ning käivad rootslaste jälgedes. Saade kannab nime “Allt för Sverige” ning saatejuhiks on Anders Lundin. See saade võiks huvi pakkuda paljudele, kes soovivad midagi teada Rootsi kommetest ja tavadest – lihtsas, üldistatud ja lõbusas vormis.

Saate kodulehel tutvustatakse seriaali järgmiselt: kümme ameeriklast, kes igatsevad taga oma rootsi juuri, saabuvad Rootsi. On palju pisaraid ja palju naeru, kui nad üksteisega rootslaste kommete ja tavade alal võistlevad. Peaauhinnaks on suur (rootsi) sugulaste kokkutulek. Võistlused on nii meeskondlikud kui individuaalsed – tegemist on alati rootsi tavade või müütidega, nt. Vahtramäe Emili kombel võistkonnakaaslase lipuvardasse tõmbamine, Pipi-hoki mängimine (põrandaküürimine) või rootslaste kombel autosuvilapuhkuse korraldamine. Aeg-ajalt kutsub saatejuht osalejad Rootsi kooli, kus neile rootslaste “rahvusliku hinge” haridust antakse – nt. seda, et teiste seast pole kena välja paista – ameeriklaste jaoks väga keeruline! (Vaata tutvustavat treilerit SVT kodulehel)

Iga osaga jõutakse lähemale ka kõikide osalejate suguvõsa jälgedele. Püütakse esivanemate kombel Duvemålas*, Smålandis elada, korraldatakse kämpingupuhkus (haagissuvilapuhkus) Ölandil, külastatakse pealinna, sõidetakse viikingilaevaga Birkasse viikingite külla ning püütakse viikingite kombel elada, Põhja-Rootsis Jokkmokkis seistakse silmitsi Rootsi tundraga, mägedega, Järvsöl peetakse jaanipäeva. Mõnevõrra kummaliselt kõlab, et saate finaal on möödunud suvel üles võetud Rootsi saarel Utö (siiski mitte Norra) – võitja kohtub oma kaotatud suguseltsiga ja lõpuminutid on loomulikult tundelised.

Kes on saates osalejad ehk võistlejad? Neid ühendab see, et nad on ameeriklased, kõigil on Rootsi juured ning nad ei ole kunagi varem Rootsis käinud. Ametite lõikes on nende seas üks šerif, üks pastor, koduperenaine jt.

• Shastin Corona, 35, St. Augustine, Florida
• Kirstin Highfield, 28, Colorado Springs, Colorado
• Jessica Pleyel, 22, Grand Rapids, Michigan
• Jennifer Grannis, 40, Ponte Vedra, Florida
• Janis Babcock, 40, Minnesota
• Guy Clark, 50, Middletown, New York
• Greg Magnuson, 37, Los Angeles, California
• Eric Chellen, 50, Minneapolis, Minnesota
• Brett Ratell, 46, Bay City, Michigan
• Brian Gerard, 39, Louisville, Kentucky

Ometi ei ole see saade kuigi positiivset tagasisidet pälvinud. (Kindlasti oleks sarnase saate Eesti vastel ka palju eestlastest vastaseid). Näiteks kritiseerib Johan Croneman Dagens Nyheteris juba kohta, kus ameeriklased randuvad – miljardäride külas Bjäre poolsaarel, hüüdes “see näeb välja täpselt nii, nagu ma Rootsit ette kujutasin!” (Johan Croneman: “”Allt för Sverige” lanserade fördomar så att det stod härliga till“, 1. november 2011, Dagens Nyheter). Croneman spekuleerib, mis oleks saanud, kui esimene, mida nad näevad, oleks olnud Malmö getopiirkond Rosengård või mõni muu sarnane koht. Tema arvates oli saate treiler juba ärevusttekitav. Võistlused saadetes aga veel hullemad. Peale totakaid lapselikke võistlusi tuli osalejatel nt. õppida laulma hümni ja koolitunnis levitatud rootsi loomusest kõneldes hoopis eelarvamusi.

Croneman on nimelt veidi kriitiline, et taoline meelelahutusseriaal tuleb riiklikust televisioonist. Kuivõrd SVT ehk Rootsi Televisioon ei lase endale dikteerida, milliseid saated näidata tohib, teeb kirjutajat murelikuks ja pahaseks see, et üha rohkem topitakse hea programmi vahele meelelahutust, et kommertskanalitega võidelda – tema arvates sedasorti “halba meelelahutust” nagu kõnealune seriaal.

Samamoodi on kriitiline üks blogija, kellele peale esimesi osi ei meeldi, et ameeriklastele serveeritakse vaid Rootsi idülli ja klišeelikke osi, isegi hommikusööki heeringa ja Kalles kaaviariga.

Loe veel:

• “Local pastor on Swedish reality show comes face-to-face with his past,” 2. november 2011, WHAS11
• “Guy Clark vill sätta färg på Sverige,” 9. november 2011, TT Nöje – Barometern
• “Americans compete to meet their Swedish relatives,” 11. november 2011, Sveriges Radio

* Ehk ei tea kõik, et rootslaste rahvuskirjanik ja eepik Vilhelm Moberg on kirjutanud romaaniseeria Smålandi väljarändajatest, nende reisist Ameerikasse ja elust uuasunikena uuel maal. Sama raamatu põhjal on Benny Andersson ja Björn Ulvaeus (ABBA mehed, kes kirjutasid muusika ka rock-ooperile Chess) kirjutanud rock-ooperi Kristina från Duvemåla

 

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine

Eestlastele pakub ehk huvi, et Göteborgi ülikoolis korraldatakse 22. ja 23. novembril Global Week raames seminar “Armageddon Averted: Insiders’ Reports from the Dissolution of the Soviet Union“, mille teemaks on Nõukogude Liidu lagunemine. 8. detsembril möödub 20 aastat Nõukogude Liidu lagunemisest. See sündmus tähistas külma sõja lõppu ning maailmakaardile tekkis taas mitu väiksemat riiki. Nagu Göteborgi ülikooli kodulehel kirjutatakse, olid selle lagunemiseni viivad sündmused keerulised, dramaatilised ning paljudes pisiasjades siiani hämaruse varju all, kuivõrd paljud dokumendid on siiani salastatud ning nende avalikustamiseni läheb veel 30 aastat.

22.-23. novembrini osalevad selle ürituse kahel seminaril aga mitmed selle sündmuse juures olulist rolli mänginud inimesed – üks seminaridest toimub Göteborgi kontserdimajas, teine Jonseredi mõisas. Need inimesed räägivad, kuidas sündmused seestpoolt vaadatuna tundusid. Kaastegevad on muuhulgas:
Prof. Dr Gennadi Burbulis – endine Vene Föderatsiooni riigisekretär
President Leonid Makarovitš Kravtšuk – (endine) Ukraina president
Prof. Dr Vytautas Landsbergis – endine Leedu riigipea
Prof. Dr Stanislav Šuškevitš – endine Valgevene riigipea
saadik Jan Eliasson – Rootsi endine välisminister
Dr Andrzej Olechowski – Poola endine välisminister

Thorvald Stoltenberg – Norra endine välisminister

Jan Eliasson – Rootsi endine välisminister

Ingliskeelne info ürituse kohta siin.

Gustav Adolfi päev

Gustav II Adolfi kuju Göteborgis

6. novembrit tähistatakse mitmel pool Gustav Adolfi päevana, mälestamaks Rootsi kuninga hukkumist Lützeni lahingus samal kuupäeval 1632. aastal (gregoriuse kalendri järgi oli tegemist 16. novembriga). Seda päeva hakati tähistama 19. sajandil. Eesti jaoks seostatakse mälestust Gustav II Adolfist sageli hariduselu elavdamisega Rootsi idaprovintsides tema valitsusajal ning Rootsi ajale viidatakse sageli kui “vanale heale Rootsi ajale”. Olgu selle “hea” ajaga, kuidas on – selge on see, et just tema valitsusajal, 1632. aastal pandi algus Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavianale. Tänapäeva rootslastel on mõnevõrra kahetine suhtumine oma tolleaegsesse suurriigi valitsejasse ja sõdivasse kuningasse – nad häbenevad vaikimisi suurushullustust ning sõjateemat, mis riigis toona valitses. Läänemeri oli toona põhimõtteliselt muutunud Rootsi siseveekoguks.

Gustav Adolfi päeva tähistamine on sellegipoolest mitmes kohas au sees ning siis rõhutakse kuninga saavutustele muudes valdkondades.

Esiteks võiks ära tuua Göteborgi, kus Gustav II Adolfit peetakse linna ametlikuks rajajaks. Börsihoone ees seisab kuningale püstitatud uhke ausammas (vt. esimest fotot), mille vähendatud koopiat võib näha Tartu Ülikooli peahoone taga.

GA-balli reklaam Göteborgi nationi avalehel 2011

Tegelikult rajas esimese linna Göta jõe suudmesse juba Karl IX – see asus Hisingenil vana Älvsborgi vastas. 1603. aastal anti välja ajutised privileegid ning õigusjärgsed kirjutati alla juba 1607. aastal. 1611. aastal põletasid taanlased selle linna aga nii põhjalikult maatasa, et arheoloogid on tolle aja ehitusasemed leidnud alles 20. sajandil (vt. Wikipediast). Sellegipoolest kasvas 17. sajandi algul ainult vajadus tugeva kindluslinna järele Göta jõe suudme lähedal Rootsi riigi lääneservas. See viiski tänase Göteborgi linna asutamisele 1621. aastal – käsu ehitamiseks andis toonane kuningas Gustav II Adolf. Peale pidustuste Göteborgis peetakse ka Lundis sel päeval Gustav Adolfi balli (tuntud ka GA-balli nime all), mille korraldajaks on üliõpilaste Göteborgi nation (nende vaste meie korporatsioonidele). See toimub traditsiooniliselt Akadeemilise Seltsi majas ehk AF Borgenis.

Ka Boråsi linna rajajaks peetakse Gustav II Adolfit. Linn asutati 1621. aastal majanduspoliitilistel põhjustel. (Kuigi piirkonnas oli tegelikult juba toona ca 38 000 elanikku).

ajalooline pilt: obelisk Uppsala toomkiriku kõrval

Gustav II Adolfi mälestust peab kalliks ka Uppsala ülikool. Traditsiooniliselt laulvat 19. sajandil loodud laulukoori (toona meeskoori) Allmänna Sången meeslauljad sel päeval Obeliski juures Gustav II Adolfi auks isamaalisi laule. Kohal on ka nationide lipud. Kuninga panus ülikoolielu elavdamisele peale reformatsiooniaega oli suur. Samuti peetakse Uppsala Ülikooli akadeemilise raamatukogu rajajaks Gustav II Adolf – Carolina Rediviva nime kandev raamatukogu rajati 1620. aastal. (Loe raamatukogu ajaloo kohta lisaks inglise keeles siit). Gustav II Adolf kinkis ülikoolile 31. augustil 1624. aastal ligikaudu 400 talu ja maatükki, metsi ja veskeid Upplandis ja Västmanlandis. Selle väärtus nüüdses rahas on väidetavalt hinnatav 2 miljardile Rootsi kroonile – tegemist on pindalaga, mis on võrdne ligikaudu poolega Ölandi saare pindalast. (Lugege veel Gustav Vasast jäänud pärandist Wikipediavahendusel).

allikas: svenskaveckan.fi

Samuti on selle päeva tähistamine au sees ka soomerootslaste seas, kes on päeva hakanud tähistama rootsi päevana (Svenska Dagen; Ruotsalaisuuden päivä). Selle päeva tõi lipupäevana kalendrisse Rootsi Rahvaerakond (Svenska folkpartiet) ning seda peeti esmakordselt 1908. aastal. See päev sündis reaktsioonina soomerootslaste nõrgenenud positsioonile peale maapäevareformi 1906. aastal Soomes. Axel Lille, Rootsi Rahvaerakonna asutajaliige, kirjutas 1908. aasta 6. novembril ajalehes: “Gustav II Adolf on meie ajaloo suurim mälestus, väärt seda, et ta muutuks keskpunktiks, mille ümber Soomemaa rootslased astuvad ühel päeval kokku, tahtes oma laekaist ammutada uut julgust ja jõudu võitluses olla need, kes nad on, oma rahvust säilitada.” Päeva eesmärgiks sai edendada soomerootslaste kokkukuuluvustunnet ning on sellest ajast saadik olnud justkui Soome Rootsi alade jaoks rahvuspäevaks. Sel päeval lauldakse “hümni” – Emakeele laulu (Modersmålets sång), millele on sõnad ja muusika kirjutanud Johan Fridolf Hagfors. (Vaata ka: “Finlandssvenskar på svenska dagen,” YLE arhiiv 1985, 1986, 1990; “Varför den 6 november?” Svenska Centralarkivet; selle aasta pidustustest: Yle).

Rääkides Gustav Adolfipäevast, ei saa kuidagi mööda ka Gustav Adolfi koogikestest, mille põhiliseks tunnusmärgiks on kuninga siluett. Google’i pildiotsing annab tulemuseks arvutul hulgal erineva välimusega koogikesi, millel üks ühine joon – oluline ongi Gustav Adolfi pilt. Neid väikeseid (enamasti) šokolaadist või martsipanist pildikesi saab eraldi osta, et siis endale meelepärased koogikesed ise valmistada. Nende koogikeste traditsioon on alguse saanud Göteborgist Rubenssoni nimelisest kondiitrist, kes valmistas kuninga skulptuuri järgi mudeli. Ta valmistas ka väikeseid koopiaid skulptuurist ja kuninga pildiga komme. Mõned arvavad samas, et traditsioonilise Gustav Adolfi-koogi loojaks on tuntud suguvõsa Arnholt. Põhjala Muuseumis (Nordiska Museet) olla olemas Gustav Adolfi kujuga küpsetusvorm, mis kuulunud ühele Arnholtidest. Teised viitavad jälle kondiitrite suguvõsale nimega Bräutigam, kes olla esimese GA-koogi valmistanud 1909. aastal.

Magnus Johansson näitab TV4 hommikuprogrammis näiteks ühte võimalust valmistada Gustav Adolfi kooki. Tänase Gustav Adolfi päeva puhul on Relvapalati (Livrustkammare) kodulehel peale aktuaalse päevakava ka mõned retseptid.

Pühakutepäev

allikas: http://www.allsaintsorthodox.org/

1. novembrit tähistati kõikide pühakute päevana katoliiklikus kirikus juba 8. sajandist alates nende pühakute auks, kel oma päeva kalendris ei olnud. Päev peale seda, 2. november, oli hingede päev (on seda senini ka Eestis), mil mõeldi lahkunud pereliikmetele ning päev enne, 31. oktoober, oli kõigi pühakute õhtu (All Hallows Even, nüüdsel ajal pigem Halloween).

7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. 8. sajandil levis pühakutepäeva pidamise tava Iirimaa ja Inglismaa kaudu mandri-Euroopasse ning hakkas kiiresti levima.

Pühakutepäeva pühitseti algselt 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile. (Uus Eesti –> Usk ja vaimsus –> Kirikukalender –> 1. november)

Rootsis on pühakutepäev üldine püha, mis langeb 31. oktoobri ja 6. novembri vahele jäävale laupäevale. Sel päeval süüdatakse surnuaedadel küünlad lahkunud lähedaste inimeste mälestuseks. See tava on Rootsis kõigest pool sajandit vana. Seevastu on surmakultus, hingekultus ja pühakukultus talvepoolaasta sissejuhatajana juba iidvanad.

Ajaloost
Rootsi ajaloo katoliiklikul perioodil võib kohata kõigi pühakute päeva esmalt Vallentuna kalendris 1198. aastal. Siis peeti seda teisejärguliseks pühaks – oma tähenduselt oli lähim jõuludele, lihavõtetele ja suvistepühale. Päeva tähtsusest kõnelevad ka lugematu arv kõigi pühakute gilde, mis asusid kõikjal üle maa. Kõigi pühakute päeva roll kalendris võtmekohal paistab ka keskaegsetes seadustes ning sellest, et seda peeti talve esimeseks päevaks. Rootsis jäi kõigi pühakute päev alles tähtpäevana alles ka peale reformatsiooni 16. sajandil vaatamata erinevatele katsetele see nende seast välja jätta, olgugi et pühakute ülistamine ei sobinud kokku vastse luteriusuga. Nähtavasti peeti keeruliseks selle kaotamist, ilma et tõstetaks protesti. Seevastu kaotati ära hingedepäev – 2. november. Lõpuks kadus ka kõikide pühakute päev tähtpäevade kalendrist seoses 1772. aasta kalendrireformiga. Alles 20. sajandi keskpaigas kerkis esile komme haudadele küünlaid viia, mille eeskujudeks olid katoliiklikud Vahemeremaad. Lõpuks toodigi päev tagasi kalendrisse seoses tähtpäevade reformiga 1953. aastal. Peale resolutsioone Rootsi riigipäevas, mille eesmärgiks oli tõsta sügiseste pühade arvu, tõsteti kõigi pühakute päev 1953. aastal laupäevale. Erinevus varasemaga on väga väikeses detailis: päeva hakati hüüdma “kõikide pühakute päevaks” (alla helgons dag) ja seda peetakse novembri esimesel laupäeval. Vana pühakutepäev (allhelgonadagen) on endiselt 1. novembril, kuigi tal ei ole riikliku tähtpäeva staatust.

Tegelikul pärineb ka üldine surnute mälestuspäeva varajasest ajast. Selle juured on eelkristlikes keldi kommetes, mille seejärel võtsid üle ristirahvast germaanlased. Usuti, et surnud tulevad seoses suve lõppemise ja talve algusega tagasi koju ja neile tuleb teed juhatada valgusega – küünalde ja lõketega. Katoliku kirik viis 11. sajandil sisse hingedepäeva, 2. novembril – päev, mil meenutada lahkunud omakseid. Siis peetakse ka surnutemissa, mida nimetatakse Reekviem-missaks, kuna siis soovitakse surnutele “requiem aeternam” (igavest rahu).

Lena Kättström-Höök mõtiskleb Nordiska Museet’i (Põhjala Muuseumi) kodulehel: “Kõigi pühakute renessanss Rootsis on seega teatud määral katoliiklik tava, mis on uuel kujul tagasi tulnud – nüüd mõtleme sel päeval, mille varem pühendasime oma pühakutele, oma lahkunutele [—] – mitte nagu varem – hingedepäeval. Tekib küsimus, kas oleme ka valmis tervitama Halloweeni – sügisepidustusi, millel on paganlik-katoliiklikud juured?” (“Alla Helgons Dag,” Nordiska Museet)

Röke kirik pühakutepäeval, foto: David Castor (allikas: Wikipedia)

raudtee valmistub talveks

allikas: Järnvägsinfo

Möödunud talved on olnud õnnistatud tohutu lumekogusega nii meil kui naabermaades. Õnnistus on see muidugi ainult teatud mõttes. Rootsis on raudtee kandnud suuri kahjusid, eelmisel aastal algasid probleemid rongiliiklusega juba novembris. Raudteeinfo vahendab, et eelmise aasta kaos rongiliikluses oli ühiskonna jaoks rekordiliselt kallis – tavalise talvega võrreldes kahekordselt kallim (Järnvägsinfo, 26. juuni 2011). Hilinenud ja ära jäänud reisid tähendasid 4 miljonit kadumaläinud töötundi, mis on rahas võrreldav 2,4 miljardi Rootsi krooniga. Need arvutused on teinud riiklik Liiklusamet:

1. Lumelükkamine läks maksma 310 miljonit Rootsi krooni, planeeritud oli 210 miljonit
2. Rööbaste pöörangute lumevabana hoidmine – 35 miljonit Rootsi krooni
3. Ühiskondlik kahju hilinenud kaubavedude tõttu ulatus kuni 200 miljoni Rootsi kroonini – sisse pole arvestatud hilinenud tarneid ettevõtetele.
4. Neli miljonit töötundi arvestusega 600 kr/tund – 2,4 miljardit krooni

Lars-Anders Kahlberg kirjutab NyTeknikis (“Tågvintern blev rekorddyr,” 20. juuni 2011), et suurimad hilinemised tabasid reisijaid Skånes, kuid ka öörongidel Norrlandis. Seega maa lõuna- ja põhjaosas. Linnalähirongid Stockholmis püsisid paremini graafikus kui üks talv varem. Kirjutades võimalustest, mille abil suuremaid segadusi ära hoida, mainib artikkel ka seda, et Liiklusamet võiks kuhugi välja panna, millised rongid lõpetavad liikumise, kui tulevad suuremad lumesajud ja raudteel eriti kitsaks läheb. Infrastruktuuriminister Catharina Elmsäter-Svärd koostas juba möödunud talvel kümnest punktist koosneva plaani, kuidas tugevate lumesadudega talvest läbi tulla. Muuhulgas pakkus ta välja trahve rongiettevõtetele, kes põhjustavad hilinemisi või teede blokeerimist halvasti hooldatud rongide tõttu.

Möödunud neljapäeval käisid Rootsi rongide operaatorfirmad infrastruktuuriministri Catharina Elmsäter-Svärdi juures ja raporteerisid oma valmisolekust talve ees, vahendab uudisteagentuur TT (Lars Pedersen/TT: “Mer optimism inför tågvintern,” 27. oktoober 2011, Dagens Nyheter). Osalesid nii reisi- kui kaubarongide operaatorid, kohalikud ettevõtted nagu Skånetrafiken, SL, Västtrafik ja Jernhusen (kes omab ja haldab ka rongijaamu) ning loomulikult Liiklusamet, kes vastutab rööbaste eest.

foto: Thomas Löfqvist, allikas: Sydsvenskan

Tänastes Lõuna-Rootsi ajalehtedes kirjutab Erik Magnusson (“Staket ska rädda tågvintern,” 2. november 2011, Sydsvenskan, Trelleborgs Allehanda), et üheks abinõuks lumekoguste vähendamisel raudteerööbastel paigaldatakse Skånes kilomeetrite viisi aiavõrku ehk lumetõkkeid. Need peaksid takistama Södra stambana, Västkustbana ja Ystadbana blokeerimist rongide poolt, mis jäävad lumme kinni. Varem on Liiklsuamet kasutanud selliseid lumetõkkeid, mis meenutavad slaalomiradade lehtplastist toikaid. Nendel on olnud kombeks esimese lumetormiga katki minna, Uued tõkked on tehtud vastupidavamast materjalist.

Anders Persson räägib Landskrona tasandikul seistes ajakirjanikule, et seal on raudteedel talviti palju lund, kuna tuul puhub üle tasandike ja põldude kirdest. Aegade jooksul on selgunud kriitilisemad kohad nendel raudteedel, artiklis tuuakse ära ka erinevate rongide kinnijäämised möödunud talvel.

foto: Thomas Löfqvist, allikas: Sydsvenskan

Liiklusametil on ka kavas võtta tarvitusele teisi meetmeid, et ennetada talvekaost. Strateegilisi pöörangukohti kaitstakse ilmastikuolude eest elektrisoojendusega, lumetõketega, harjade ja kaitsmetega* (vt. rod covers). Viimased on suured ruudukujulised plastmasstükid, mis pressitakse rööbaste vahele, et kaitsta vahetusmehhanisme sadude, lumeiilide ja muu eest. Möödunud aastast alates on taolise varustusega kaitstud juba 55 pöördekohta. Tegemist on tõsise investeeringuga, kuna üks taoline komplekt maksab rohkem kui 35 000 Rootsi krooni, räägib Ingmar Servin (pildil) ajakirjanikule.

Kuidas ronge lume vastu kaitstakse:

Mõned punktid rongiettevõtetelt.

• Liikluse vähendamine äärmuslikes ilmaoludes (st. vähem ronge, see-eest pikemad).
• Tugevdatud lumelükkamine lumevagunite, rööbastepuhastudveduri jms.-ga.
• Lumevabade kaubavagunite seismiskohtade vastuvõtuvõimsuse suurendamine.
• Lisaressursid lumekoristuseks kriisiolukorras.
• Rohkem ning efektiivsemaid lumetõkkeid raudteevallidel.
• Pöördekohtade soojustus ja lumetõke.
• Parem liiklusinfo reisijatele.
• Rongide tõhusam jäätõrje ja hooldus.
• Parem koordineerimine asendusbusside osas.

* Õige termini puudumisel kasutan seda sõna, otsida võiks ingliskeelse termini järgi ja siis mullegi kommentaariumis teada anda.

Facebook Luleås (Rootsis)

allikas: lulea.se

Juba kevadel sahistas meedia, et Põhja-Rootsis käib sagimine ja üks suurem ettevõte ostab sinna võibolla ruumid. Möödunud neljapäeval tuldi lõpuks välja lõpliku pressiteatega sellest, et Facebook on see suur firma, kes otsustas oma Euroopa andmeserveri paigutada Luleåsse. See uudis käib läbi ka Eesti meediast ning siinkohal oleks paslik linkida IT-Grupi blogisissekande juurde, kus sama teemat lühikeselt ja arusaadavalt selgitatakse. Invest Sweden kodulehelt võib jälgida asjade kronoloogilist arengut, ka pildiliselt materjalilt. Seal leiduva info põhjal on koostöö kestnud juba igapäevaselt 2010. aasta märtsist saadik. Rootsit käidi Silicon Valleyl tutvustamas kui võimalikku kohta tulevasteks investeeringuteks. Esimesed kontaktid Facebookiga leidsid aset 2009. aasta juunikuus ja 2010. aastast saadik alustati konkreetsemate plaanide elluviimist.

allikas: Facebook

Luleåsse ehitatakse kolm hiigelsuurt serverihalli ja selleks annab ka Rootsi valitsus miljoneid kroone toetuseks (Linda Nohrstedt: “Därför storsatsar Facebook i Luleå,” 27. oktoober 2011, Affärsvärlden). Facebooki-poolne esindaja Tom Furlong kommenteeris pressiteates:

Tom Furlong, allikas: LTU.se

“Oleme kogu Euroopast alternatiive otsinud ja peale põhjalikku kaalumisprotsessi jõudsime järeldusele, et Luleål on parim terviklahendus – sobiv kliima loomulikuks jahutuseks, juurdepääse energiale, sobiv maapind, kvalifitseeritud tööjõud ja oskuslik ning pühendunud ettevõtluskliima.”

Andmekeskus saab olema suurim, mis kunagi Euroopas ehitatud. Kolm serverihalli võtavad igaüks enda alla 28 000 ruutmeetrit maad. Valminuna oleks see kümme korda suurem kui seni Rootsi suurim. Ehitustööd algavad kohe. Esimene hall peaks olema töökorras juba aasta pärast, kogu kompleks aga 2014. aastaks. Muuhulgas on tegemist suurima üksikinvesteeringuga Luleås alates terasetehase loomisest 1940. aastal.

Tegemist on ka hea uudisega kogu piirkonna tööhõivele – ligikaudu 300 töökohta luuakse esimese kolme aasta jooksul.

Annie Lööf, majandusminister; allikas: LTU

Facebooki jaoks on võtmeteguriks olnud muidugi jahedus, mis piirkonnas läbi aasta valitseb ning seeläbi aitab loomulikul teel hoida serverihallide temperatuuri sobival tasemel. Samas on eesmärgiks ka roheline ehk keskkonnasõbralik tegutsemine, keskkonna klassifikatsioonis on eesmärgiks saada Leed tase (millest kõrgem on vaid Gold). Ehitamisel kasutatakse VDC süsteemi, Virtual Design and Construction.

Facebookil ei tule kogu Luleå-projekti üksi kanda – Rootsi valitsus on regionaalse investeerimistoetusena lubanud kuni 103 miljonit Rootsi krooni.

Andmekeskus töötab nagu hiigelarvuti – see mahutab endasse tuhendeid andmeservereid, mis koos töötades suudavad läbi töötada suurte hulkadena andmete liikumist (LTU ett av skälen till att Facebook valde Luleå,” 27. oktoober 2011, Luleå Tekniska Universitet).

Veel lugemist:

• Luleå linna kodulehekülg: “Därför valde Facebook Luleå,” 27. oktoober 2011
• “Sweco får Facebook-uppdrag i Luleå,” 31. oktoober 2011, Svenska Dagbladet
• “Facebook ser över säkerheten,” 27. oktoober 2011, TT- NorrbottensKuriren
• Matz Engman: “Why Facebook chose Luleå,” Luleå Näringsliv AB

Kevadised kajastused:

• “Facebook kan bygga datahall i Luleå,” 19. aprill 2011, IDG.se
• Staffan Dickson: “Facebooks jättebygge i Luleå,” 16. mai 2011, Aftonbladet
• Daniel Persson/TT: “Snart klart för Facebook i Luleå,” 16. mai 2011, Dagens Nyheter
• Jonas Melzer: ” Facebook satsar stort i Luleå,” 16. mai 2011, Ny Teknik

raadiokanali ebaõnnestunud reklaam

Tänastes lehtedes kirjutatakse ühe Rootsi kommertskanali ebaõnnestunud reklaamilehtedest, mis mõned päevad tagasi Stockholmi, Göteborgi ja Malmö elanike postkastidesse sattusid. Nimelt oli Radio Rix’i reklaamlehel justkui käekirjas kirjutatud:

“Su muusikalisel maitsel ei ole tõesti midagi viga, aga no AUSALT, OLEME REAALSED, kl 3 ÖÖSEL eelistame me magada!!/Naaber”

Nüüd kirjutatakse meedias, et Rix FM taolised ebaõnnestunud reklaamilehed on põhjustanud palju naabritevahelisi arusaamatusi ja isegi viha. GöteborgsPosten rääkis Sissela Eklundiga, kes peale sedeli saamist helistas naabritele uksekella ja küsis, milles asi – naabrid ei saanud aga aru. Sissela on sündinud 1940ndatel ja ei mängi öösiti muusikat (Christer Lövkvist: “Reklamen sabbar grannsämjan,” 29. oktoober 2011, GöteborgsPosten). Umbes tunni aja pärast rääkis ta oma sõbrannaga, kes elab lähikonnas ning selgus, et ka tema oli sarnase kirja saanud. Seejärel tegid nad kindlaks, et kirja all oli väikselt kirjas Rix FM.

Nüüd ripub raadiokanali kodulehel juba vabandus segadusetekitamise pärast – väga paljud said asjast valesti aru. (“Sellel nädalavahetusel saatsime Göteborgi, Stockholmi ja Malmö kodudesse reklaamilehed, millest väga paljud said valesti aru ning me palume sellepärast väga vabandust. See kirjake ei pärine loomulikult üheltki teie naabritest ja meil on väga kahju, et me nii palju probleeme tekitasime.”)

Eile hilisõhtul võttis GöteborgsPosten ühendust Per Lorentziga, kes on MTG Radio pressiesindaja.

“Kampaania oli valesti mõeldud,” kõneleb ta. “Ma saan siinkohal ainult vabandust paluda.”
Küsimusele, kas nad kavatsevad saata ka teise kirja koos selgitusega, et naaber ei ole eelmist saatnud, vastab ta: “Tuleb arutada, aga seda ma igatahes veel homme teha ei saa.”
Fakt on, et “homme”, st. laupäeval ja pühapäeval saavad veel mitmed teisedki sellesama kirja naabrilt, kuna seda jagatakse välja koos muu reklaamiga põhimõtteliselt kogu Göteborgis, Stockholmis ja Malmös.

Samas tundub kommentaaride järgi, et suur kahju on juba tehtud – vihased naabrid on käinud uste taga küsimus, kellel millega täpsemalt probleeme on. Üks inimene kommenteerib nt: “Mu ümber elab mitmeid vanemaid elanikke, kes on tõeliselt solvunud,” vahendab Svenska Dagbladet (Tobias Olsson: “Sur lapp från grannen var reklam,” 30. oktoober 2011, Svenska Dagbladet).

Aftonbladeti sõnul valitseb mitmes trepikojas nüüd rusutud ja pingeline meeleolu, mõned on isegi vabandavaid sildikesi üles riputanud (Niklas Eriksson: “Grannar rasar mot brevkupp,” 30. oktoober 2011, Aftonbladet). Henric Karlsson ja Marie Hedén Vårgårdast, Göteborgist põhja pool, said samuti selle lehe.

“Algul mõtlesime, mis see küll on, me ei olnud ju öösel muusikat lasknud. Siis saime aru, et tegemist on mageda reklaamiga ja hakkasime naabreid läbi käima,” räägib Henric. Mõned naabrid ei olnud aru saanudki, et tegemist on Rix FM raadiokanali naljaga, need olid päris vihased.

• “Reklamkampanj utlöste grannbråk,” 29. oktoober 2011, TT- Dagens Nyheter
• Erik Högström: “Boende rasande efter Rix FM:s utskick,” 29. oktoober 2011, Expressen

Samas on tore näha, et üks neidis on selle aasta aprillis oma blogis peale oma õhukeste juuste vingunud ka selle üle, et naabrid kuulavad Rixi ja teevad samaaegselt tolmuimejaga tööd 🙂

iga neljas rootsi noor eelistaks diktatuuri

Suve hakul käis kulutulena läbi Rootsi meedia uudis uuringust, mis oli rootsi noorte seas läbi viidud. Tegemist oli World Values Survey‘ga Rootsis ning selle läbiviija Quality of Government Institute’i teadlane ja Göteborgi ülikooli ühiskonnateaduste osakonna dotsent Staffan I. Lindberg. Uurimusest võib lugeda Göteborgi ülikooli kodulehelt. Staffan I. Lindberg kirjutas arvamusloo Dagens Nyheterisse (Staffan I. Lindberg: “‘Demokrati inte så viktigt för dagens unga svenskar’,” Dagens Nyheter, 3. juuni 2011) arvamusloo.

Uuring viidi ROotsis läbi 2011. aasta veebruarist aprillini, küsides esmakordselt küsimusi poliitilise korruptsiooni kohta. Uuringu valimisse kuulus 1208 juhuslikult valimi teel küsitletut. Selgus, et paljud rootsi noored oleksid valmis oma demokraatlikud vabadused ja õigused maha müüma.

• 1208-st inimesest 7% vastavad, et oleks mõeldav anda oma hääl valimistel sellele erakonnale, kes annaks valimise eest raha või kinke. Võrdluseks olgu öeldud, et vastav protsent Gaanas, riigis, kus teaduskirjandusele toetudes õõnestatakse demokraatiat sellega, et kõike mõõdetakse rahas, on 9.
• Sama protsent Rootsi noorte seas: 21 % 18-29-aastastest peavad mõeldavaks, et vahetavad erakondlikku sümpaatiat väiksemat sorti rahalise toetuse eest. See on põlvkond, kes on üles kasvanud peale külma sõja lõppu. Vanuserühmas 40+ on selliselt vastanud vaid 2,5%.
• Selles vanuserühmas levib ka arvamus, et demokraatia ei olegi nii väga tähtis.
• Kui riigikogu kandideerija hangiks kõnealusele inimesele või kellelegi tema lähikonnast töökoha, oleks 28% noortest valmis sellele inimesele oma häält andma.
• ca 23%-e küsitletud noorte hulgast ei ole oluline, kas nad elavad demokraatlikus riigis või mitte.
• 26% noortest leiavad, et oleks “üsna või väga hea”, kui Rootsit juhiks tugev juht, keda ei kõigutaks demokraatlikud valimised.
• Vanemale põlvkonnale, kes on diktatuure väga lähedalt näinud, hindavad demokraatiat hoopis teisiti – 97%-le neist on väga oluline demokraatlikult juhitud riigis elada.

Staffan I. Lindberg on need küsimused ise välja töötada aidanud, et uurida ohtu demokraatiale erinevates riikides Aafrikas ja mujal. Ajalehes kurdab ta, et tulemustes võib näha ohtu demokraatia alustaladele. Lindberg kirjutab:

“Tuneesias, Egiptuses, Liibüas ja nüüd hiljuti Süürias võitleb ja sureb noorte põlvkond hääleõiguse ja demokraatia eest. Ka meie oma riigi võitlus demokraatlike õiguste ees ei ole veel kauge ajalugu. 1931. aastal tulistas rootsi sõjaväelane Aadalenis 5 meeleavaldajat surnuks ja haavas rohkemaid. Teine maailmasõda tähendas paljude riikide jaoks vabanemist Mussolinist ja Hitlerist, teiste jaoks 45-aastast diktatuuri. Vabadus ja õiglus ei ole kunagi tasuta kätte tulnud.”

Kuidas on saanud tekkida sellised tulemused? Ühe hüpoteesina pakub Lindbergi 16-aastane tütar välja võimaluse, et kõik räägivad, kuidas Hiina majandus muudkui tõuseb, keegi ei räägi vaesusest ja rõhumisest maakohtades, “äkki sealt tulebki arusaam, et diktatuur polegi nii paha?”

Tegelikud põhjused ei ole ju teada. Tegemist ei ole ekstremistidega, vaid juhusliku valimi teel valitud noortega, kelle hulgas on erinevate poliitiliste vaadetega inimesi. Neil on töökohad, haridus – nad on läbilõige ühiskonnast. Sõnum, mida Lindberg tahab edastada – “oleme oma ebaõnnestunud – erakonnad, poliitikud, ajakirjandus, õpetajad.” Enam ei ole selgepiirilisi poliitilisi debatte – olukorras, kus sotsiaaldemokraadid räägivad maksude alandamisest ja parempoolsed toetavad töölisklassi, tekib ehk tunne, et erakonna valik ei mängigi nii tähtsat rolli.

Demokraatiaminister Birgitta Ohlsson (Folkpartiet/Rahvapartei) reageeris uudisele: “Päris hirmutav, et mõnedel noortel inimestel on antidemokraatlikud hoiakud. Elava ajaloo foorum on läbi viinud väärtushinnangute uuringuid rootsi gümnaasiumiõpilaste seas, uurides hoiakuid juutidesse, roomadesse, moslemitesse, homoseksuaalsusesse ja sisserännanutesse. On ligigaudu 20-protsendine tuumiks, kes väljendavad selgelt mittesallivaid hoiakuid Valitsus tegeleb sellega. Samas näitavad paljud rahvusvahelised uuringud, et Rootsi on üks maailma parimaid demokraatiaid – niihästi suur valimisprotsent kui suur austus inimõiguste vastu. Samas tuleb selle kallal pidevalt tööd teha.” (valitsuse pressiteade “Regeringen främjar ungas demokratiska värderingar“, 3. juuni 2011; samal teemal Pär Karlsson: “Var fjärde ung svensk föredrar diktatur framför demokrati,” 3. juuni 2011, Aftonbladeti blogi).

Veel samal teemal:

• Josefine Hökerberg: ”‘Vi lärde oss inget om demokrati’”, 4. juuni 2011, Dagens Nyheter
• Anna Norling: “Vi har misslyckats. Totalt.” 5. juuni 2011, Arbetarbladet
• SVT uudis

võipuudus Rootsis

allikas: Svensk Mjölk

Juba augusti keskel võis lugeda uudiseid Falunist, mis teatasid, et kauplustes müüdavate võipakkide arv on drastiliselt vähenenud (Mats Nilsson: “Nu råder det brist på smör,” Dalarnas Tidningar, 12. august 2011). Suurtootjate võid ei olevat tihti isegi võimalik poest osta. Küsimuse peale, millest selline võipuudus poodides võib tekkida, vastab Backman, et tarbimisharjumused on nüüd teised – “rohkem rasvaseid tooteid tarbitakse, nagu creme fraiche [hapukoorelaadne kreem, veidi rasvasem ja paksem], hapukoort…”

Septembri algul kirjutati samal teemal Dagens Handelis – riigis on tekkinud puudus võist, esmakordselt peale 1970ndaid aastaid (Thomas Reckmann: “Akut brist på smör,” Dagens Handel, 12. september 2011). Meiereide katusorganisatsiooni Svensk Mjölk (Rootsi Piim) turuanalüütik Lennart Holmström kinnitas ajakirjanikule, et juba pikka aega on piimatootmine vähenenud – “viimase 20 aasta jooksul 15%. Samal ajal on tarbimine olnud suures osas sama – viimastel aastatel on kasvanud rasvaste toodete tarbimine (või, koor, margariin ja suurema rasvasisaldusega jogurt). Nüüd ei jätku piisavalt koort, et toota seda hulka võid, mis on tarbijate nõudlus,” rääkis ta.

Samuti on võipuudust võimendanud seegi, et meiereid on prioriteerinud vedelate rasvatoodete tootmist, mille kasumimarginaal on kõrgem kui võil. Juba kahe eelneva aasta jõulude eel on saabunud hoiatusmärke võimalikust võipuudusest, kuid sellest on seni suudetud hoiduda. Holmström kurtis, et murelikuks teevat asjaolu, et võist on puudus käes juba nii varakult sügise hakul. Kui kohalikke võid ei jätku, jääb võimalus seda sisse tuua ehk importida. Rootsi impordib võid juba täna, aga importi võib suurendada, kuivõrd Saksamaal, Soomes ja Taanis on või pakkumine suurem nõudlusest. Samas on Rootsi suurem või eksportija kui importija.

Hallands Nyheter kirjutab samal teemal nädala jagu hiljem, vahendades Sandgatani Ica Kvantumi piimatoodete eest vastutava töötaja Bosse Karlssoni sõnu: “Möödunud neljapäeval saime 400 poolekilost pakki võid, aga need olid juba reedeks otsas. Nüüd ma ei teagi, millal järgmine tarne tuleb.” (Håkan Bergström: “Bristen på smör kan bli långvarig,” Hallands Nyheter, 20. september 2011). Pilt olevat sarnane ka teistes poodides, kus Rootsis toodetud võid müüakse. Üks lahendustest oleks seega tooraine sissevedu teistest riikidest – Rootsi silmapaistvaim piimatoodete tootja Arla on seni end reklaaminud kui Rootsi tooraine baasilt tootja, siis tuleks ehk seda veidi muuta.

Põhiline probleem aga jääb – piimafarme jääb Rootsis üha vähemaks.

Fakte:

• 1960. aastal tarbis rootslane keskmiselt 9,5 kilo võid aastas (inimese kohta). Nüüd on seesama arv umbes 2,4 kg. Kõikide margariinisortide ja õlide tarbimine väljendab sama suunda.
• Vastupidine on asi juustuga: 7,4 kg 1960. aastal, nüüd 18,4 kg juustu inimese kohta aastas.

Allikas: Põllumajandusamet, Statistikaraport 2011:2 (kõige viimased andmed seal aastast 2009).

Või eelistest toiduvalmistamisel – “Smörets fördelar i matlagningen,” Svensk Mjölk kodulehelt.

soomlased avastasid uue planeedi

Allikas: http://www.utuonline.fi/sisalto/ajankohtaista/tutkijat_loysivat_uusia_planeettoja.html

Kaks soomlasest teadlast, doktorant Samuli Kotiranta Tuorla Observatooriumist ja Mikko Tuomi Hertfordshire’i Ülikoolist (Ühendkuningriik) on avastanud kaks uut planeeti, mis liiguvad kaugete tähtede orbiidil. Mõlemad planeedid on ligikaudu Neptuni-suurused. Esimene neist planeetidest kuulub päikesesüsteemi meist 212 valgusaasta kaugusel Maokandja tähtkujus (Ophiuchus), teine meist 121 valgusaasta kaugusel Jäära (Aries) tähtkujus.  Avastus publitseeritakse ametlikult lähimas tulevikus ajakirjas Astronomy and Astrophysics.

Kotiranta ja Tuomi kasutasid Bayesi meetodit, mille kasutamisest päikesesüsteemiväliste planeetide avastamiseks on kirjutanud näiteks F. Feroz (Cambridge), S. T. Balan (Cambridge) ja M. P. Hobson (Cambridge) (F. Feroz, S. T. Balan, M. P. Hobson 2011: “Detecting extrasolar planets from stellar radial velocities using Bayesian evidence,” Mon. Not. Roy. Astronomic Society, 415, 4, 3462-3472) või Tom Loredo (Dept. of Astronomy, Cornell’i Ülikool); David Chernoff (CU Astronomy), Bin Liu, Merlise Clyde, Jim Berger (Duke U. Statistics): (Tom Loredo; David Chernoff, Bin Liu, Merlise Clyde, Jim Berger 2010 “Bayesian methods for exoplanet science: Planet detection, orbit estimation, and adaptive observing“).

Kotiranta ja Tuomi on seni olnud ainsad soomlastest teadlased, kes on avastanud planeete teiste tähtede ümber. 2009. aastal leidsid nad sama meetodi abil Jupiteri massiga HD 11506 C. Seetõttu on soomlased avastanud kokku 3 uut planeeti.

Soome keele oskajatele soovitan edasilugemiseks artiklit Turun Yliopiston Verkkolehtis: “Tutkijat löysivät kaksi uutta planeettaa,” (21. oktoober 2011).

• Samuli Kotiranta, Mikko Tuomi 2009: “Detecting planetary signals with Bayesian methods,”  Astronomical Union, Proceedings of the International Astronomical Union, vol. 5: pp. 693-693 (võimalik tellida sellelt lingilt).
• Samuli Kotiranta, Mikko Tuomi, M. Kaasalainen 2009: “The complementarity of astrometric and radial velocity exoplanet observations. Determining exoplanet mass with astrometric snapshots,” Astronomy&Astrophysics, 494, 769–774

lahkus taanlaste armastatud näitleja Poul Glargaard

See on nähtavasti viimane filmilõik, mis on taanlaste armastatud näitleja Poul Glargaardiga tehtud. Täna avaldati kurb teade näitleja enesetapu kohta. Poul Glargaard oli näitleja, koomik ja laulja. Ta elas 69-aastaseks (“Skuespiller Poul Glargaard er død,” 18. oktoober 2011, TV2 uudised – eeltoodud lingil on ka intervjuu näitlejaga 2003. aastal, mil ta otsustas lavategevusest taanduda). Oma hariduse sai Poul Aarhusi Teatri koolist, lõpetades selle 1966. aastal. Esiteks asus ta tööle Aalborgi Teatrisse, seejärel Kopenhaageni Uude Teatrisse (Det Ny Teater i København), millele järgnesid paljud meelelahutuslikud rollid. 1988. aastal võitis ta Årets Dirch-nimelise auhinna oma “Two man show” eest. Viimastel aastatel oli Poul Glargaard rambivalgusest tagasi tõmbunud ning tegeles pigem maalikunstiga, astudes siiski vahetevahel üles ka koomikuna erinevatel pidustustel.

Rahvale sai ta kõige südamelähedasemaks ehk oma rolli tõttu televisiooni jõulukalendri saates “Jul i Gammelby”, mis oli esmakordselt eetris 1979. aastal. Seal mängis ta poeomanikku Severinsenit (“Skuespilleren Poul Glargaard er død,” 18. oktoober 2011, DR Kultur). Täiskasvanutele mõeldud jõulukalendri saates “Jul i den gamle trædemølle” esines ta viimati 1990. aastal.

Glargaard on esinenud paljudes taani mängufilmidest nii väiksemates kui suuremates rollides. Ta on teinud erinevaid rolle Olsen-Bande filmides ning mänginud tv-seriaalis Maja Christianshavnis (Huset på Christianshavn). Filmiandmebaasi Imdb.com järgi on viimane film, kus ta kaasa tegi, 2007. aastast Kuidas me teistest pääseme (Hvordan vi slipper af med de andre) koos mh. Søren Pilmarki ja Søren Fauliga. Glargaardi hääl on tuntud ka tema sisseloetud õudusjuttude tõttu.

 Veel:

• Rune Melchior Sjørvad: “Poul Glargaard er død,” 18. oktoober 2011, Ekstrabladet

noor räppar, Põhjamaade uus täht Rootsist?

Laupäeval jõudis finaalini üks omapärane muusikavõistlus Skandinaavias, mida korraldab Föreningen Norden ehk Põhjala selts. Nimelt on tegemist noorte räpparite võistlusega, mille abil loodetakse “ehitada sildu põhjamaa noorte vahel” ning “julgustada neid kasutama rohkem skandinaavia keeli, tugevdada noortevahelist kommunikatsiooni Skandinaaviamaades ning luua uusi võimalusi teineteisemõistmiseks, integratsiooniks ja dialoogiks.” Seetõttu kuulutati juba 11. mail 2011 välja võistlus, mille žüriisse pidid esialgsetel andmetel kuuluma raadioajakirjanik Ametist Azordegan ja räpparid Johan “Organism” Hellqvist (Rootsi), Per Vers (Taani) ja Redrama (Soome) (Pressiteade: Rap It Up söker nordiska hiphop-talanger 2011, 11. mai 2011). Seda võistlust toetasid peale Föreningen Norden’i nii Põhjamaade kultuurifond (Nordisk kulturfond) kui Põhjamaade Ministrite Nõukogu (Kõikide nende ühenduste katusorganisatsiooniks on Föreningarna Nordens Förbund). Koostööd tehti ka ÜRO Lääne-Euroopa infokeskusega (UNRIC) ja hiphopi ajakirjaga Kingsize. Võistlusele kutsuti osalema noori räppareid vanuses 14-22, kes räpivad mõnes põhjamaa keeles (seega mitte inglise ega muus keeles).

Oma demod võis üles laadida interaktiivsel saidil http://www.rapitup.org, kus neid hindasid Põhjamaade väljapaistvad räpparid. Võitjale on lubatud nii rahaline auhind (1000 EUR), kõrvaklapid kui ka võimalus salvestuseks Stockholmi esmaklassilises stuudios (koos The Salazar Brothers-iga Redline Records stuudios) kogenud produtsendi käe all.

27. septembriks 2011 selgus, kes noortest räpparitest edasi finaali jõuavad, kirjutas KingSize Magazine (Adam Kanyama svensk finalist i Rap It Up, 27. september 2011, KingSize Magazine). Nendeks osutusid:

Adam Kanyama, 15 år, Stockholm (Rootsi)
Alli Abstrakt, 20 år, Reykjavik (Island)
Fabeldyret, 21 år, Köpenhamn (Taani)
Kaveh, 16 år, Oslo (Norra)
Reaktio, 15 år, Tampere (Soome)

Finaal toimus möödunud reedel, 14. oktoobril Stockholmi kultuurimajas (Kulturhuset) – Lava. Sel õhtul peeti ka põhjamaine paneelarutelu, kuhu kuuluski ekspertide žürii, koosseisus Ametist Azordegan (Rootsi), Redrama (Soome), Amir Ghomi (Taani) ja Þorsteinn Lár Ragnarsson (Island) islandi räp-bändist XXX Rotweiler. Kavandatud teemadeks olid noortekultuur, lõimumine ja hiphop Põhjamaades.

Allikas: http://rapitup.org/swe_index.php

Võitjaks osutus 15-aastane Adam Kanyama Stockholmist (Jonna Andersson: “Svensk vinnare i nordisk raptävling“, 17. oktoober 2011, Musikmagazinet Gaffa). Võitu põhjendati sellega, et ta oli teistest peajagu üle oma loomulikkuse ja lavasoorituse poolest. “Ta näitas, et on tulevane täht, kellel on huumorit ja parasjagu kepsakust. Oma noore vanuse kohta on tal tohutu potentsiaal,” kirjutab korraldaja oma pressiteates.

Võistluspäeva hommikul külastas Adam Kanyama ka TV4 hommikustuudiot – huvipakkuvad saatelõigud on lisatud Kingsize Magazine’i koduleheküljele. Ühtlasi võib intervjuud temaga kuulata Rootsi Raadio 1 kanalil samast hommikust. Huvilised võivad liituda noore räppari uudisvooga ka facebookis. Veidi noore räppari esinemistest youtube’i vahendusel:

Kakskeelne lugu saates Kärleksattack (saate kodulehel öeldakse, et kuulajatel vajusid karbid üllatusest lahti, kui uut 15-aastast tulijat kuulsid):

Üks ingliskeelne lugu (Review)

prints Danieli ülikooliõpingud

Eelmisel nädalal tekitas Rootsi ajakirjanduses tormi teeklaasis uudis kroonprintsessi abikaasa prints Danieli terviseteaduse alastest õpingutest Rootsi parimas meditsiini õpetavas kõrgkoolis – Karolinska Institutetis (vastavalt Times Higher Educationi rahvusvahelisele võrdlusedetabelile Euroopa üheksas). Õppimine ja enesetäiendamine iseeneses ei ole kunagi probleemiks. Probleemi põhjustas hoopis see, et Danieli riigieksamite punktid ei olnud piisavad sellise hariduse omandamiseks ja individuaalprogrammi eest peab õukond maksma – 7,5 kõrgkooli ainepunkti eest 200 000 Rootsi krooni maksumaksjate raha. Kevadsemestril on Daniel õppinud individuaalprogrammi järgi füsioloogiat (kursus “Inimese füüsiline aktiivsus ja tervis”), mh. ülekaalulisuse põhjusi ja südameveresoonkonna haigusi (“Hovet köper utbildning på toppuniversitetet åt Prins Daniel,” 11. juuni 2011, Dagens Industri). Prints Daniel ei oleks gümnaasiumi keskmiste hinnetega sellele kursusele saanud – lõpetades sotsiaal-õppekava Sandvikenis, oli tema keskmiseks hindeks 3,1. Tänapäevase süsteemi järgi vastab printsi hinne 13,14-le. Karolinska Instituteti füsioloogia sissejuhatavale kursusele pääsemiseks oli 2011. aasta kevadsemestril alumiseks piiriks 17,26. Tema kõrgkoolieksami tulemusest – 0,1 – ei oleks ka piisanud, kirjutatakse Aftonbladetis (Joachim Kerpner: “PRISET: 200 000,” 11. juuni 2011, Aftonbladet). Samas on taoline “järjekorrast ette ostmine” võimalik tänu individuaalõppekavade määrusele. Mõte on selles, et ametivõimud ja tööandjad võiksid oma personali pädevuste tõstmiseks täienduskoolitusi osta. Tegelikult ei olegi tegemist tavalise tasemeõppega, vaid kohandatud õppega.

foto: Tia Tuhkunen, http://www.fryshuset.se/Fryshuset/nayanews.aspx?EId=1687

Kokku on Danielil vaja õppida 30 punkti eest, neljal semestril. Riigimarssal Svante Lindqvist selgitab Aftonbladetile, et see raha võetakse apanaažist.* Ta räägib ka, et prints Daniel oleks meeleldi ka tavapärase füsioloogia õppekava järgi õppinud, aga kuna tema peamine ülesanne on toetada kroonprintsessi, ei olnud hariduse omandamine teisel viisil võimalik. Samuti kinnitab riigimarssal Svante Lindqvist Aftonbladetile, et õukonna hinnangul toob see maksumaksjale tulevikus ainult kasu – ja kindlasti rohkem kui 200 000 Rootsi krooni eest, kuna prints osaleb tulevikus seda aktiivsemalt sihtasutuste ja fondide töös, mis tegelevad laste varajase paksuksminemise ja parema tervisega (Joachim Kerpner: “PRISET: 200 000,” 11. juuni 2011, Aftonbladet).

Ometi kirjutati Aftonbladetis ja Dagens Medicin’is, et riigiõiguse professori Joakim Nergeliuse (Örebro ülikool) sõnul võivad prints Danieli õpingud Karolinska Institutetis olla seadusega vastuolus (Joachim Kerpner: “Hovets köp av utbildning kan vara olaglig,” 14. juuni 2011, Aftonbladet, Simon Rothelius: “Uppdragsutbildning till prins Daniel kan vara lagbrott,” 14. juuni 2011, DagensMedicin). Vastavalt tellimuskoolituste määrusele võib aga seda õppevormi kasutada ainult töötav inimene ja probleem seisnevat selles, et Danieli ei saavat vaadelda kui õukonna poolt tööle võetud inimest. “Juhul, kui ta ei ole töövõtja, ei saa ka öelda, et tegemist on personali täienduskoolitusega. See on väga põnev küsimus. Tuleb selgeks teha, milline on prints Danielu tööõiguslik staatus ja tundub, et see on keeruline,” räägib professor Joakim Nergelius Aftonbladetile. Selle mõtteviisi taustaks on üks altkäemaksujuhtum, mille lahendis leiti, et kroonprintsess Victoria ja Daniel ei ole õukonnaga “töösuhtes”.

 

Karolinska Instituteti värske direktor Bengt Norrving (vastab ligikaudu ülikooli kantsleri ametikohale) aga kinnitab, et õppeasutus ei ole seaduse vastu eksinud, kuna prints Danielil on avalik esindusfunktsioon, mida nad võrdsustavad töölkäimisega. Seoses kollase ajakirjanduse rünnakutele, andis ülikool 13. juunil 2011 välja ka pressiteate. Selles kinnitatakse, et vastav tellitud haridus ei käi samadel alustel kui tavaline tasemeõpe ning taolist täienduskoolitusmoodulitest koosnevat õpet korraldatakse kõikides Rootsi kõrgkoolides ja ülikoolides vastavalt määrusele 2002:760 kõrgkoolide seaduses (“Missuppfattning om kö till uppdragsutbildning,” Karolinska Instituteti pressiteade 13. juuni 2011). Pressiteates korratakse, et taolise hariduskorralduse eesmärgiks on pakkuda avaliki sektori asutustele ja eraettevõtjatele võimalusi töötajate pädevuste tõstmiseks. Õpet korraldatakse vastavalt nõudmisele ja selle eest tasub klient. Tasemeõppe õppekavadele ei pakuta selliste koolitustega konkurentsi, kuna see toimub täiesti eraldi. Samuti ei saa eraisikud selle hariduse eest maksta.

Veel lugemist samal teemal:

• Rebecka Martikainen: “Hovet betalar för Daniels utbildning,” 11. juuni 2011, Expressen
• Simon Rothelius: “Prinsens studier på Karolinska institutet ska ge bättre folkhälsa,” 13. juuni 2011, Dagens Medicin
• Lena Mellin: “Han sätter sig i ett politiskt getingbo,” 11. juuni 2011, Aftonbladet

* apanaaž – valitseva dünastia mittevalitsevaile liikmeile riigi poolt antav elatis

Rootslane, kes aitab lätlasi

Selle aasta 13. mail 80-aastaseks saanud rootslane Margit Rapp on juba mitu aastat olnud enam kui kohalik heategija. Nimelt on Dalarnas elav pensionär juba ca 20 aastat tegelenud ühe väikese Läti linnakese elanike aitamisega. Tegevus sai 18 aastat tagasi alguse siis, kui Lätis olid rasked ajad ja vajalikke kaupu poodides ei olnud. Nüüd on rasked ajad taas käes – kaupu ju isegi oleks, aga ei ole tööd ega raha. Venemaa piirist oma 40 km asuv Rezekne linn on saanud tänu Margiti korjandustele 18 aastat järjest erinevaid abisaadetisi – riideid, hügieenitarbeid, kingi, mööblit, lauanõusid, tekke, lõngu – ühesõnaga kõike mõeldavat. Juba mõned aastad tagasi autasustati teda “Rootsi kangelase” tiitliga, sel kevadel on temast aga taas juttu seoses sellega, et Läti post andis välja Margiti pildiga margi. Kui vanadaam sünnipäeva paiku Lätist õnnitluskaarte hakkas saama, ei pannud ta algul tähelegi, et markidel oli tema enda pilt (Johannes Forsberg: “Margits hjälp märks i Lettland,” 13. mai 2011, Expressen).

Meedias läbi aastate kajastuvat saab jälgida järgnevatel linkidel:

• “Svenska Margit hjälte i Lettland“, 28. mai 2011, SVT
• “Margit Rapp blev ett frimärke,” 12. mai 2011, Sveriges Radio
• “Margit Rapp blir frimärke i Lettland,” 30. aprill 2010, SVT
• “Margit Rapp blir frimärke i Lettland,” SVT, Gävledala
• “Fredagsporträtt,” 30. aprill 2010, Sveriges Television
• “Nyhetsmorgon – Svenska Hjältar-vinnaren Margit Rapp,” 27. september 2009, TV4
• “”Margit är vår Moder Teresa”,” 10. detsember 2007, Aftonbladet

Rootsi kuningas Karl XVI Gustaf Stieg Larssonist

Möödunud nädalal sai Rootsi ühiskond jälle võtta oma kuningapaari kallal. Nimelt viibis kuningapaar riigivisiidil Poolas ning sellega seoses avaldanud ajaleht Gazeta Wyborcza intervjuu kuninga ja kuningannaga – muuhulgas küsitakse neilt, kuidas nad suhtuvad Stieg Larssoni edukasse triloogiasse Micke Blomqvistist ja Lisbeth Salanderist. Triloogia on ka Poolas välja antud ja seal ülipopulaarne.

Expresseni väitel olla kuningas lausa murelikuks muutunud, kui küsimus esitati ning siis vastanud: “Ma ei tea, mida öelda. Aga mind paneb üllatama, et tal on selline edu olnud. Võib-olla on see tingitud sellest, et Rootsit ei ole varem taolise kriminaalse maailmaga seostatud, millest Larsson kirjutab. Ega mul hea meel pole, kuna Larssoni raamatud on pigem jubedad kui rõõmsad.” (Rebecka Martikainen: “Kungaparet sågar Stieg Larssons bild av Sverige,” 5. mai 2011, Expressen). Kuninganna lisab: “Kahtlemata on ta raamatud kaasakiskuvad. Aga neis on nii palju kurjust. Imestamapanevalt palju. Muidugi ei tohi unustada, et tegemist on fiktsiooniga, mitte tõelise pildiga Rootsist.” (Anna Gabińska: “Rozmowa z parą królewską Szwecji – Ikea podoba się im tak, jak Polakom,” 23. aprill 2011, Gazeta Wrocławska). Need laused põhjustasid üleolevaid debatte rootsi ajakirjanduses, justkui ei aduks kuningapaar, mis Rootsis tegelikult toimub. Üldjoontes tundub, et enamus lauseid on “tõlkes kaduma läinud” ja kuningapaari kallal on niisama ka tore nokkida, kui vähegi põhjust antakse.

Kui õukonda jõudsid teated selle kohta, et kuningapaar õõnestavat triloogia renomeed, ajab see kuninga naerma ning ta selgitabki, et tegemist on ainult arusaamatusega (Fredrik Sjöshult: “Kungen skrattar åt polska medier,” 5. mai 2011, Expressen). Kuningas olla lihtsalt väitnud, et Stieg Larssoni väljamõeldud lugudel on sama vähe tegemist tegeliku pildiga Rootsist kui Liza Marklundi raamatutel Stockholmiga või Henning Mankelli romaanidel Ystadi tegeliku mõrvastatistikaga. Expresseni küsimusele, mida kuningas ja kuninganna Stieg Larssoni raamatutest ja tõusnud meediakärast arvavad, tuleb vastus: “Need raamatud on fantastilised, liigutavad. Olen neid raamatuid lugenud ja leian, et need on väga head. Ütlesin poola ajakirjanikele, et viimane raamat oli üsna vastik. Punkt, küsimärk, hüüumärk. Igaühe enda asi on nüüd mõistatada, mida ma silmas pean.”

Kuningapaar osales ka Rootsi keelepäevadel Poolas, et mh. turundada rootsi kriminaalromaanide autoreid.

Dagens Nyheter kirjutab aga nüüd, et “kuningapaar on avastanud, et rootsi kriminullide autorid vahendatud maailmapilt ei ole nende omaga vastavuses ja on oma mõtteid riigivisiidil turundanud” (“Kungaparet trampar in i deckarträsket,” 6. mai 2011, Dagens Nyheter). Endine Riigipäeva liige Peter Althin, kes on kriminaaladvokaat öelnud Aftonbladetile, et kuningapaaril endal on vildakas maailmapilt. “Avagu ainult aken ja vaadaku oma tornist välja. Seal ongi kriminaalsus – mitte igal pool ja kogu aeg, kuid see on olemas.”

Aftonbladet. Foto: ANDERS DEROS, LOTTE FERNVALL, ANDREAS BARDELL och AP

Fredrik Virtanen, Aftonbladeti kolumnist, kirjutab 9. mail Aftonbladetis: “Vaene kuningas – ta saab kogu aeg sõimata, isegi siis, kui tal on õigus.” (Fredrik Virtanen: “Kungen får skit trots att han har helt rätt,” 9. mai 2011, Aftonbladet). “Maailmas on ju hakatud arvama, et Rootsi ongi selline nagu Stieg Larssoni ja teiste kriminaalromaanide autorite raamatutes kirjeldatud.” Virtaneni sõnul kasutavad antirojalistid alati võimalust millestki kinni võtta niipea, kui kuningas Carl XVI Gustaf midagi ütleb. Mida kuningas siis ütles? Et ta on üllatunud, et raamatud nii edukateks osutusid – “ehk sõltuvat see sellest, et Rootsiga varem sellist kriminaalset maailma pole seostatud.” Kas kritiseerijad tahavad öelda, et kuningas ei tunne omaenda maad, küsib Virtanen. “Hoolimata sellest, et ta on lapsest saadik olnud sunnitud sõitma igasse pagana kolkasse, kus eales kaubanduskeskus on avatud?”

Nimelt leiab Virtanen, et kõige tipuks on kuningapaaril siiski õigus – rootsi kriminullitorm tekitab rahvusvahelises üldsuses mulje, et Rootsi on ohtlik maa, kus puhta, korraliku ja turvalise pinna all peidab end vägivald. Aga kas tõesti pannakse muidu Österlenis kord kuus toime mõni mõrv? Henning Mankell, Jens Lapidus, Liza Marklund, Camilla Läckberg ja Leif GW Persson on näiteks krimitaeva tähtkirjanikud, kes Rootsit selles valguses näitavad ja on ürpis tuntud. Virtanen leiab, et kogenud lugeja mõistab loomulikult, et Stieg Larssoni raamatud on eelkõige segu action- ja kriminulližanrist aga kuna need on kõige tuntumad ja neist saavad Hollywoodi filmid, aitavad just need luua rahvusvahelist pilti Rootsist – varje, vägivalda, korruptsiooni ja häkkereid täis riigist – otse loomulikult ei tunne kuningas ennast selles pildis ära. “Nähtavasti ei tunne end ära ka enamus rahvast, kelle kokupuuted kriminaalse maailmaga piirduvad heal juhul lahendamata jalgrattarööviga,” teravmeelitseb Virtanen.

Teiselt poolt kiidab Angela Beausang, Rootsi Riikliku Naiste Varjupaikade Organisatsiooni juhataja, Stieg Larssonit, kes on aidanud lõpetada tõelisuse ilustamist. (Angela Beausang: “ROKS: Välkommen till verkligheten, Kungen!” 8. mai 2011, SVT debatt). Ta kinnitab samas, et ei soovi naljatleda kuninga kirjanduskriitika teemadel. Angela Beausang on nõus, et ka Stieg Larsson (nagu teisedki kirjanikud) on kasutanud kirjanduslikku liialdust teatud sündmuste kirjeldamiseks ning vindi ülekeeramiseks, aga kirjanik käsitleb üht osa Rootsist, mida me ei tohiks unustada. Angela Beausang: “Mõeldes kõigile neile naistele, keda oleme 30 aasta jooksul siin kohanud, võiksime ka kirjutada nii mõnegi raamatu, mis looks Rootsist Larssoni raamatutega sarnase pildi. Loomulikult on Rootsis palju positiivset: meil on loodus, punased majakesed, pikk vanemapuhkus ja suhteliselt suur hulk isasid, kes on nõus karjääripunkte loovitama, et veeta aega oma lastega. Pealegi on meil üks maailma parimaid seadusandlusi meeste vägivalla kohta naiste vastu. Kuid nii kaua, kui meie pea 100 naiste varjupaika iga päev peavad tunnistajateks olema hirmsatele rünnakutele, mis meie kodanike vastu tehakse, oleks solvang pidada Rootsit võrdõiguslikuks riigiks.”

Kuritegude Ennetusnõukogu (Brottsförebyggande rådet, Brå) avaldab igal aastal statistikat meeste vägivallast naiste vastu. 2010. aastal registreeriti 27 312 väärkohtlemist, mil tarvitati üle 18-aastaste naiste vastu vägivalda. 85% juhtudest oli kahtlustatav mees. Kolmel juhul neljast registreeritud väärkohtlemisest oli mees naisega tuttav, iga teise puhul lähedalseisev isik. Lisaks on Brå varasemad uuringud näidanud, et ainult iga viies juhtum registreeritakse politseis. Samal ajaperioodil – 2010. aastal – on Naistevarjupaigad aidanud ligikaudu 126 871 korral naisi, tüdrukuid ja lapsi.

Veel:

• Ola Söderlind: “Kungen sågar Stieg Larssons Sverige-skildring,” 5. mai 2011, Affärsvärlden
• Misshandel mot kvinnor, Brottsförebyggande rådet
• https://pohjalast.wordpress.com/2011/02/15/stieg-larsson-eva-gabrielsson-vs-kirjaniku-sugulased/

Taganõutuim töötaja: 35-aastane majandusharidusega ehitusinsener

Svenska Dagbladetis köitis möödunud pühapäeval tähelepanu artikliteseeria vanuselisest jaotusest tööpõllul. Nimelt kirjutas Sara Lomberg, et 35 eluaastat peetakse oluliste töökohtade jaoks Rootsis parimaks vanuseks. Ometi ei ole kuigi jätkusuutlik, kui inimene on nende viie aasta jooksul üheaegselt karjääri tipus, muretseb lapsed, ostab maja, hoiab koos paarisuhet ja võib-olla ka hoolitseb oma haigete vanemate eest, kirjutab Lomberg (Sara Lomberg: “Den stressade 37-åringen,” 6. mai 2011, Svenska Dagbladet). Artikli aluseks ei ole mõni aktuaalne sündmus ega otsene statistika, vaid jutuajamised inimestega – mõtted stressis väikelaste vanematelt, kes töötavad ja tahavad nii palju saavutada, kuid samal ajal imestavad, miks nende ettevõte ei võta tööle rohkem inimesi, kelle vanus on 45 ja rohkem. Neid, kellel on “hullemad mured väikelastega” juba seljataga. Et keskendumine noortele ei ole ainult konsultatsioonifirmade probleem, kinnitavad ka mõned uurimused, mis on tehtud Växjös ja Karlstadis erinevate rühmade hulgas.

Kuna Rootsi puhul on tegemist sotsiaalse süsteemiga, mis toetab mõlema lapsevanema töölkäimist (või ka üksikvanemana karjääritegemist), oodatakse, et inimesed töötaksid samasuguse hooga ka kõik aastad väikelaste kõrvalt. Paljudel elualadel on karjääril muidu lõpp. Samal ajal on kuulda kogenud 50-aastaste ja vanemate inimeste hääli, kel on raske uusi töökohti leida ning kes seega satuvad tööpõllul ebasoodsasse olukorda. Irooniline ja kurb. Artikli üks alapealkirju on, et 1970ndatel sündinud on teel katastroofi poole. Näiteks näitab üks uurimus, et 1970ndatel sündinud naised kohvitavad töö ajal kõige vähem (Kaffeknappen). On ju selge, et kui tahetakse peale tööd veel lasteaeda lastele järele jõuda, ei ole aega kohvigi juua.

Michael Strauss, personalifirma Go Veteran asutaja ütleb: “Kõik viitab sellele, et kõik peaksid olema 30, omama 20-aastast töökogemust, lapsi, kes kunagi ei ole haiged ja lasteaedu, mis on avatud 24 tundi ööpäevas ja kus ei ole kunagi üritusi.”

Stressikonsultant Tomas Danielsson räägib Göteborgs Postenile, et statistika kahjuks veel ei kajasta 1970ndatel sündinutega toimuvat. Aga iga nädal, kohtab ta oma seminaridel 37-aastaseid, kes puhkevad nutma ainuüksi küsimusest, kuidas neil läheb (Ingalill Löfgren: “”70-talisterna är nära en hälsokollaps”,” 7. detsember 2010, Göteborgs Posten). Kui Tomas Danielsson palub 70ndatel sündinute grupis tõsta käsi, küsides: “Kui paljud panevad peale laste magamapanekut arvuti käima?” või “Kui paljud lähevad tööle isegi siis, kui on haiged?”, tõusevad põhimõtteliselt kõigi käed. Küündimatus ja frustratsioon on tüüpilised tunded. Kümnest inimesest seitsmel on terviseprobleemid, mis tulenevad elukorraldusest. Neil on valud, uneprobleemid, südamepööritused, masendus – kõik stressi eelstaadiumid.

Kui Sara Sterner ja tema kolleegid personalifirmast Agentum küsivad kliendilt, millist inimest nad juhi- või spetsialistikohale otsivad, on kõige harilikum vastus: “35-aastane naine, hea oleks hariduselt ehitusinsener ja majandusteadlane.” (Sara Lomberg: “Åldersfällan – 40-plussare måste smygas in,” 8. mai 2011, Svenska Dagbladet). “Ka tõeliselt kõrget kvalifitsiooni nõudvatesse ametitesse tahetakse kedagi 30-35-aastast. Hea oleks, kui 25-aastase töökogemusega,” jätkab Sara Sterner muiates. Vahel pistavad nad taganõutud 35-aastaste kandidaatide hulka salamisi 42-aastasigi sisse. Arvatakse, et nooremad inimesed oskavad muutuvas maailmas paremini orienteeruda. Ei taheta võtta endast vanemaid ja kogenumaid või – teiseks – tahetakse just endast nooremaid, kes oleksid värskemad ja mitte nii stressis.

Ajakirjanik Sara Lomberg küsis Sara Sternerilt, ega 35-aastaideaal saa ometi kõikidele töökohtadele laieneda, kuhu nad inimesi otsivad. Vastus oli, et vahel eelistatakse tõesti vanemaid – pangaametnikud näiteks, kelle väärtus ongi see, et nad on ise erinevates vanustes juba olnud ja oskavad klienti selles suhtes paremini hinnata.

Loe veel:

• “Åldersdiskriminering slår hårt i flera branscher,” 9. mai 2011, Svenska Dagbladet
• Ingalill Löfgren: “Mer övertid, mindre semester,” 7. detsember 2010, GöteborgsPosten

Aga:

• Rikard Ljunggvist: “För lite jobb kan leda till stress,” 18. veebruar 2009, Aftonbladet
• Pildid pärit: http://www.cartoonstock.com/directory/s/stressful_jobs.asp
  

plagiaadisüüdistus – Venemaa süüdistab Rootsit

Aprillis (ca nädal tagasi) kutsuti Rootsi eurovisioonivõitja Eric Saade Venemaale Eurovisioonieelsele promoturneele, aga ka talentide saatesse “Stars Factory”. Tema vastuvõtjaks oli Filip Kirkorov (ning külastus langes juhtumisi Kirkorovi abikaasa – Alla Pugatšova sünnipäeva ajale), kes on laulnud mh. sama laulukirjutaja laule, mida Eric Saadegi.  Venekeelne intervjuu nii Kirkorovi kui Saadega on youtube’is siin:

(В Москву приехал швед Эрик Сааде (Eric Saade). Его шлягер «Popular» многие букмекеры и аналитики считают одним из фаворитов грядущего конкурса песни “Евровидение-2011” в Дюссельдорфе.)

Üllatuslikuks sai aga, et tal keelati esinemine saates “Stars Factory” ära. Väidetavalt olla sekkunud Venemaa eurolaulu võitja Vorobjovi manager paruness Katerina von Gechmen Waldek. Filip Kirkorov ütles, et Alexei Vorobjovi seljatagune Rootsi tiim oli asja taga, nad olla väitnud Venemaa televisioonile, kui saates esineb vene loo suurim rivaal Eurovisioonil. (Torbjörn Ek, Malin Collin: “Eric Saade stoppad – i Ryssland,” 16. aprill 2011, Aftonbladet).

Hoopis iseasi on aga, et Saadet hakati süüdistama Venemaa eurolauliku Aleksei Vorobjovi tantsuliigutuste ja lavašõu “varastamises” või plagieerimises. Eriti süüdistatakse stseeni, kui Ericu ümber puruneb klaaskuup. Seetõttu on Saade reisil Venemaale veidi negatiivne maik küljes. Rootsi noor popartist väitis ise pressikonverentsil, et ta ei näe enda ja vene laulja vahel mingeid sarnasusi. Tema väitel ei teadnud ta enne Venemaareisi isegi seda, kes Vorobjov on. “Tema sõnul olen varastanud tema šõu, aga minu silmis ei oska tema isegi tantsida ja ta lugu on ka suhteliselt nõrk. Mina olen popartist ja tema on mingi šõumees ja ma tõesti ei tea, mida ta siin teeb. Minu silmis ei ole ta tantsija, ta ei tee popmuusikat, ta pole seda laadi kunstnik kui mina. Me teeme täiesti erinevaid asju.” (Eric Saade Responds To Russian Accusations, Another Source, 17. aprill 2011, ESCKAZ.COM REPORTS) Ta jätkab: “Ma sain kenasti naerda, kui ma aru sain, et nad mõtlesid, et olen nende tantsusammu varastanud, kui ma kikivarvul seisan. Mõtlen, et kas nad midagi Michael Jacksonist on kuulnud. Muidugi, ka Vorobjov on seda klaasiasja teinud, aga kui mitmed teised artistid seda veel teinud on? Jonas Brother, Despina Vandi ja teised. Klaasi purunemise idee tuli mu laulu sisust – kohast, kui saan endast üle, “lõhun” eelnenud elu ja astun uude,” selgitab ta.

Aftonbladet avaldas ühe pressikonverentsi Eric Saadega, kus too juba asub vasturünnakule, kuna teda süüdistatakse jätkuvalt šõu plagieerimises. (Helena Trus: “Saade hånar ryske rivalen,” 8. mai 2011, Aftonbladet) Eric Saade Aleksei Vorobjovist (kes kutsub end ka Alex Sparrow‘ks): “Võib-olla ta arvab, et on superstaar, aga ta ei ole seda. Ta on vaid üks poiss Venemaalt, kellest ma varem midagi kuulnud ei olnud.” Aleksei Vorobjovi meeskond koosneb enamasti rootslastest. Tema loo “Get You” taga on hääleseadja Kishti Tomita, tolle endine “Superstaari” saate kolleeg manager Peter Swartling ja “deemonprodutsent” Red One ja rootsi tantsijad.

Eric Saade: “Mul on Rootsi parim koerograaf. Vene poisil on ka rootsi koreograaf, aga too pole nii hea!” Ja publik naerab.

Muuhulgas on Eric Saade öelnud, et temale on tegelikult ükskõik, kas jääb kümnendaks või tuleb esimeseks – tähtis on ta muusika ja “Sky is the limit.”

Veel Eric Saadest ja Eurovisioonist:

Eric Khaled Saade
Vanus: 20
Perekond: Ema, isa, 7 õde-venda, elukaaslane Molly Sandén (laulja, tuntud saatest Tantsud tähtedega)
Elukoht: Stockholm.
Hüüdnimi: Tüdrukute iidol.

Sugulussidemed: Dubais, Liibanonis, Jordaanias, Süürias, Saksamaal, Inglismaal ja Taanis. (Ema: rootslane, isa: Liibanonist)
Inspireerijad: Bryan Adams, Backstreet Boys, Michael Jackson, Justin Timberlake, Robbie Williams, Aerosmith, Robyn.
Tema arvates parim: Turneel käia. Eurovisioon on kui “piss Missisipis”, kui võrrelda live laval seismisega ja omaenda kontserdi andmisega.
Peeglisse vaadates näeb: Väsinud inimest
Ei usu: Jumalasse.
Töötanud: Disney Channel, saatejuhina.
Ei taha: Olla tuntud selle poolest, et on “nunnu”.

• Honest Eric, SchlagerFiasko
• Anna Skarin: “Norge slaktar Saade och Popular,” Expressen
• Helena Trus, Martin Gustavsson: “Rysstjärnan sur på Saade inför finalen,” 13. mai 2011, Aftonbladet
• Anders Grönneberg: “– Hvorfor ikke pakke ned og reise hjem – i kveld?“, 9. mai 2011, Dagbladet
• Harry Amster: “Europa står på tur“, 8. mai 2011, Svenska Dagbladet
• Carl Cato: “Eric Saade kritiserar schlager-regler,” 28. aprill 2011, Dagens Nyheter
• Mattias Bergqvist: “Kärleksfulla parodin på Saades “Popular”,” Expressen
• Malin Roos: “Eric Saade: ‘Jag säger alltid vad jag tycker’“, Expressen
• Martin Gustavsson: “”Det syntes att Saade inte sjöng”,” 23. aprill 2011, Aftonbladet
• Sofia Persson: “Eric Saade fastnade i glasburen i Düsseldorf,” Expressen
• Varem siin blogis: “Eurovisiooniks valmistumine Rootsis” 10. märts 2011
• “Eurovision Song Contest 2011: Eric Saade slår tillbaka mot Rysslands Alex Sparrow“, poplight.zitiz.se
• “Eurovision Song Contest 2011: Konkurrenterna tycker till om Eric Saade,” poplight.zitiz.se
• “Bästa bloggen om Eric Saade“
• Paroodia:

Bonnier ostab Soome suurima kirjastuse WSOY

Kirjastus WSOY jäi eelmisel aastal silma, kui Sofi Oksanen seoses konfliktiga sellest lahkus. Tänapäeval annab kirjastus välja selliste tuntud autorite teoseid nagu Arto Paasilinna ja Daniel Katz.

Eelmisel nädalal saabus meediasse aga uudis sellest, et Bonniers ostab meediakontsernilt Sanoma kirjastuse WSOY, muutudes seega Soome kõige suuremaks üldist kirjandust väljaandvaks kirjastuseks. Uudist vahendab teadeteagentuur TT (“Bonniers köper finskt storförlag,” 29. aprill 2011, Dagens Nyheter). Sanoma tegevdirektor Harri-Pekka Kaukonen kinnitab, et WSOY läheb headesse kätesse. “WSOY-l on väärikas ajalugu. Üldine kirjandus on Bonnieris kesksel kohal. Selle tehinguga pakub WSOY kõrgeklassilisele kirjandusele head kodu ja neid ressursse ja seda toetust, mida ta väärib.” (“Sanoma säljer WSOY till svenska Bonnier,” 29. aprill 2011, Hufvudstadsbladet).

Ühe osana tehingust omandab Sanoma Bonnierilt Bonnier Utbildning’u ja Tammi Learning’u (Tammi Oppimateriaalit) ja jätab endale WSOY Learning‘u. Sellega seoses tugevdavad mõlemad oma tuumikalasid. Bonnier Books tegevdirektor Maria Curman ütles, et käibe mõttes on tegemist täiesti võrdsete tehingutega, kuid sisulises mõttes on tegemist täiesti erinevate tegevusaladega (Lasse Winkler: “Bonniers köper Finlands största förlag,” 29. aprill 2011, Svensk Bokhandel). WSOY Literature käive oli 201. aastal 32,5 eurot, Bonnier Utbildning‘ul 17,6 miljonit eurot ja Tammi Learning‘ul 10,2 miljonit eurot. Maria Curman kinnitab, et tegemist on tema unelmate tehinguga – Sanoma pakub Bonnier Utbildningule rahvusvahelist kodu, mis on oluline, mõeldes õppematerjalide väljatöötamise digitaalsele küljele.

Soome konkurentsiamet peab WSOY müügile veel heakskiidu andma. Tehingud on kavas läbi viia sügisel.

Maria Curman kinnitab samuti, et WSOY tugev positsioon soome kultuuriruumis ja sellega kaasnev raamatute kirjastamise pärand annab head võimalused kaasata parimad kaastöötajad ja tugevaimad kirjanikud ning nende kirjanduslikke püüdlusi toetada. Jonas Bonnieri sõnul (Bonnier AB tegevdirektor) oli möödunud aasta alates ettevõtte algusest 1804 kõige tugevam raamatuaasta ja ta usub raamatu tulevikku.

Enne käesolevat tehingut oli WSOY suurim üldist kirjandust välja andev kirjastus Soomes (Otava teine ja Tammi kolmas).

• WSOY, Werner Söderström OY, asutati 1891. Soome suurim kirjastus, kus töötab ca 100 töötajat.
• Bonnier on perekond Bonnieri ettevõte, mida juhib juba seitsmes põlvkond Bonniere. Meediakontserni kuulub nii TV, päevalehed, ajakirjad, filmid, raamatud ja digitaalne meedia 17 riigis. Bonnier Books koosneb: Bonnier kirjasutsed Rootsis, Cappelen Damm Norras, Bonnier Media Saksamaal, Bonnier Publishing Inglismaal ja Tammi Soomes.
• Sanoma Learning käive oli 2010. aastal 249 miljonit eurot ja neil on kirjastustegevust peale Soome ka Hollandis, Belgias, Poolas, Ungaris, Venemaa ja nüüd ka Rootsis.

Lisaks:

• Emanuel Videla: “Bonnier köper finskt förlag,” 29. aprill 2011, Resumé
• Arvi Tapver: “Sanoma Wsoy vahetas juhte,” 31. märts Ärileht
• Anu Jõgi: “Bonnier ostab Soome raamatukirjastaja,” 29. aprill 2011, Äripäev
• Mari Kamps: “Meediakontsern Sanoma müüb WSOY maha Bonnieri kontsernile,” 29. aprill 2011, E24
• Bonnieri pressiteade 29. aprill 2011: http://www.bonnier.se/sv/content/bonnier-f%C3%B6rv%C3%A4rvar-finlands-ledande-f%C3%B6rlag ja ingliskeelne: http://www.bonnier.com/en/content/bonnier-acquires-finland%E2%80%99s-leading-publishing-house
• “Bonnier kjøper Finlands største forlag,” 3. mai 2011, In Publish
• Tammi: “Bonnier ostaa WSOY:n“

helgema noodiga geiromaan

Lennart Kuick analüüsib Dagens Nyheteris uuemaid trende maailma noortekirjanduses ja leiab, et tulemas on veidi helgemad noodid ning just Håkan Lindqvisti romaan annab tunnistust positiivsemast õhkkonnast (Lennart Kuick: “Att komma ut ska vara en schlager,” 2. mail 2011, Dagens Nyheter). Nimelt leiab Lennart Kuick, et liialt paljud noorteromaanid võtavad ülesandeks mõne noorteprobleemi lahkamise – narkootikumid või verepilastus – ning see eesmärk suretab juba eos nii loo enese kui stiili. Rootsi lasteraamatute instituudi endine juht Sonja Svensson olla noorteromaanide kohta suisa loonud termini “idüllifoobia” nende justkui normiks saanud meeleheite kirjeldamise tõttu. Kuick toob näiteks uuenevast noorteromaanist David Levithani noorteromaanid, mis ka rootsi keeles ilmunud – kui peategelaste elud ei ole ka päris roosamanna, ei tundu kirjeldused siiski masendavad. Mitmed neist räägivad noortest homodest – kusjuures homodest, kelle lugu ei keerle vaid ängistava kapist väljatuleku protsessi ümber nagu muidu selle teema käsitlemisel tavaks saanud.

Selle aasta märtsis ilmus Håkan Lindqvistilt Rootsis noorteromaan nimega Regn och Åska (Vihm ja äike, kirjastus Charlie by Kabusa), mis räägib samuti mh. noorte poiste (homo)armastusest. Eesti lugejale võiks see huvi pakkuda ka seetõttu, et üks peategelastest – Rein – on eestlane. Kirjanik ise ütleb, et tegelikult on ta püüdnud kirjeldada noorte elus seda aega, mil isesesivutakse ja kujunema hakkab identiteet (TV4 hommikuprogramm, 9. märts 2011). Gotlandi poiss Oscar sõidab koos emaga Tallinna, kus ta kohtab endaga samaealist, 16-aastast Reinu. Nagu teismelistele kohane, leiavad poisid otsekohe, et on üksteise jaoks loodud – ainsaks takistuseks nendevaheline Läänemeri. Mõned kriitikud on romaani ka naiivseks pidanud…

Seega ei ole raamatu keskmes mitte ainult homotemaatika, vaid noorte esimese armastuse temaatika. Lisaks on raamatus ka seksikirjeldusi – mõne arvustaja jaoks toredalt palju, teise jaoks jälle katkevad kõige huvitavama koha peal :). Rootsi keele oskajatele ka väike maitseproov romaani esimestest lehekülgedest (kuni lk. 21): http://www.provlas.se/regn-och-aska/

• Bokhora raamatublogi
• Håkan Lindqvisti blogi
• Anna Carlén: “Förälskelse – såklart!” Dagens Bok
• Jonna Fries: “Lindquist lämnar inget utrymme för någon komma-ut-ångest“, 27. aprill 2011, Tidningen Kulturen

Helsingi protestiüritus kadus Facebookist

illustratsioon DN juhtkirja "Falska populister" e. "võltspolulistid" juurest - http://www.dn.se/ledare/huvudledare/falska-populister

Põlissoomlaste partei edu Soome valimistel on põhjustanud palju diskussioone nii kohalikul tasandil kui laiemalt. Loomulikult on üks osa arutelust seotud üha suureneva sisserännanute arvuga kogu Euroopas, kuid Soome puhul tunnevad end eriliselt puudutatutena ka Soomes põliselt elanud rootslased ehk soomerootslased. Täna õhtul kell 17 kogunevad avatuma Soome poolt olevad protestijad (võiks öelda, et Põlissoomlaste partei vastased) Kiasma juurde ning kõnnivad parlamendihoone juurde. Rongkäik algab kell 18. Kavas on laulud, kõned jms parlamendihoone trepil – tolerantse ja avatud Soome poolt. Ürituse nimetus on “Selleks, et olla soomemaalane, ei ole tingimata vaja olla Põlissoomlane.”

Ärevust tekitas aga, et selle ürituse reklaam Facebookist äkki kadus ning huvilistel oli infoleidmisega raskusi. Üritusele oli end Facebooki kaudu registreerinud juba 1600 inimest. Nähtavasti oli keegi selle ürituse ebasobivana raporteerinud, et seda saboteerida. Sellest kirjutas Iltalehti (Jaakko Isoniemi: “Persumielenosoituksen sivu suljettiin Facebookissa,” 27. aprill 2011, Iltalehti), hiljem ka rootsikeelses Hufvudstadsbladetis (“Protest mot Sannfinländare försvann,” 27. aprill 2011, Hufvudstadsbladet).

Ürituse üks korraldajatest, Heini Junkaala kinnitab, et nad ei süüdista ühtegi gruppi, vaid tegemist on teatud väärtuste vastaste demonstratsiooniga. Üritus toimub, kuigi selle kohta Facebookist enam infot ei leia.

Õhtused uudised:

• “Suvaitsevaisuusmielenosoitus keräsi yli tuhat ihmistä Helsingin keskustaan,” 28. aprill 2011, YLE
• Meeleavaldus videos: http://www.hs.fi/videot/1135265726242
• “Över tusen demonstrerade mot Sannfinländarna,” 28. aprill 2011, Hufvudstadsbladet
• “Yli 700 osoitti mieltään perussuomalaisten arvoja vastaan,” 28. aprill 2011, Iltalehti

Igameheõigus

Põhjamaades kehtib igameheõigus ehk allemansrätt, mis tähendab, et inimestel on vabadus liikuda metsades ja looduses ka eravaldustes, juhul kui ei tekitata kahju keskkonnale. Inglise keeles võib selle kohta lugeda Wikipediast siit, rootsikeelne info siin. Ahvenamaal kehtiva igameheõiguse kohta võib lugeda lausa eesti keeles.

Selle postituse teemaks on aga hiljaaegu meedias kajastatud uudis sellest, et igameheõigust tuleb Rootsis nähtavasti osaliselt kärpima hakata (Ulf Törnberg: “Allemansrätten kanske begränsas,” 21. aprill 2011, Sydsvenskan). Paljud maaomanikud leidvat, et vabadust looduses liikuda ekspluateeritakse üle ning Loodushooldusameti (Naturvårdsverket) ekspertide rühm hakkab selle seaduse tingimusi üle vaatama.

“Tundub, et osade arvates tähendab igameheõigus seda, et võib teiste maa pealt raha teenida. Eriti aktuaalne on see küsimus Skånes. Siin on vähe pinda ja palju rahvast,” räägib Margaretha Svenning, Skåne läänivalitsuse loodushoolde jurist, kes kuulub samuti ekspertide rühma.

Aja jooksul on metsa ja maa kasutamine muutunud ning kommertsüritusi toimub rohkem. Üha enam marju korjatakse tööstuslikult. Ratsutamine, suusatamine, võistlused, seiklusturism ja muud asjad ahvatlevad inimesi kasutama eramaid, viidates igameheõigusele.

“Mislaadi konfliktid tekkivad, on regionaalse iseloomuga. Skånes on asi tihti selles, et üha enam maaomanikke tarastab oma alad, mis raskendab vabalt liikumist,” kõneleb Svenning. Ka Maaharijate liit (Lantbrukarnas riksförbund LRF) on juba aastaid viinud läbi kampaaniaid rangema igameheõiguse kehtestamiseks. Maaharijate liit nõuab, et kogu kommertstegevus jääks seadusest välja ning kommertstegevuseks tuleks omanikult luba küsida. 30 protsendil (kokku 1100-st) metsaomanikest, kel on rohkem kui 5 hektarit maad, on probleeme üldsuse viibimisega nende maadel, näitab Põlluharijate ajalehe ATL poolt tellitud uuring. Kõige rohkem ärritab maaomanikke reostamine, mootorsõidukitega sõitmine nende maadel ja lõputu parkimine. Samas soovib kõigest iga viies anketeeritud maaomanik igameheõiguse kitsendamist, häiritutest iga teine.

Ekspretide rühma ülesandeks on luua mitmekülgne pilt sellest problemaatikast. Margaretha Svenning konstateerib, et kuna igameheõigus on sees lausa põhiseaduses, võib selle kohandamine juriidiliselt keerukaks kujuneda. Samas on Rootsi puhul tegemist suisa “kaubamärgiga” – paljud turistid tulevad just selleks Rootsi, et igameheõigust kogeda.

Ka Nils Hallberg, ekspertide rühma teine liige räägib teadeteagentuurile TT, et klassikaline ettekujutlus looduses viibimisest on muutuma hakanud (Maria Celander/TT: “Allemansrätten skapar konflikt,” 21. aprill 2011, Dagens Nyheter). Paljud konfliktid tekkivad igameheõiguse kuritarvitamisest kommertseesmärkidel. Suure seltskonnaga ette võetud ratsutamine, tasulised pikamaasuusarajad… sedasorti asjad on maaomanikud vihale ajanud. “Tahame seda asja laiapõhjaliselt uurida, probleemi ei tohi lahendada lähtuvalt vaid mõnest kitsast erihuvist. Kõige tähtsam on saada küllaldane uuring otsuste tegemise aluseks, mis teeniks ühiskonna huve,” sõnas Hallberg.

Probleemide hulga suurenemine sõltub suuresti uuenenud elukommetest ja uuest tehnikast – veel 15 aastat tagasi ei olnud lohesurfamine mägedes või maastikuratastega pikkade sõitude tegemine aktuaalsed. Kuna uuring on põhjalik, võtab selle tegemine vähemalt paar aastat. Nils Hallbergi sõnul ei tohiks väga kiirustada ja enamus asju, mille üle maaomanikud kurdavad, on juba praegu olemasolevate seadustega reguleeritud.

Juba jaanuaris küsitles raadiojaam P4 (Jönköping) turismiettevõtjaid ja Maria Jansson-Myskowski, ettevõtte Kyrkekvarn Turism tegevdirektor, toetab ettepanekut igameheõigust piirata (Dan Segerson: “Turistföretagare gillar LRF:s förslag,” 17. jaanuar 2011, Nyheter P4 Jönköping). “Kui igameheõigust kuritarvitada, saab keskkond kahju,” leiab ta. Samuti ei näe ta, et turismiettevõtjana kitsendustest kaotaks – juba praegu maksavad nad maaomanikele renti. Nende ettevõte rendib kanuusid ja majakesi, korraldab mh. ratsutamisretki. Maria arvates oleks kitsendused head ka majanduslikult – turule jääksid tõsiseltvõetavad tegijad, mitte õnnekütid.

“Oma klientidele selgitame me, mida igameheõigus tähendab, sageli räägime ka, et see ei kehti siit kanuud rentides – palume kasutada meie toredaid puhkealasid. Tuleb selgitada, et keskkonnale on see koormuseks ja maaomanikule ei meeldi, kui liiga palju turiste tuleb, ning nad saavad sellest aru,” räägib Maria Jansson-Myskowski.

Igameheõigusest Rootsis:

• Rootsi igameheõigus tähendab, et kõigil on õigus viibida looduses, ka eravaldustesse kuuluvatel maadel.

• Igameheõigus on tava, mitte seadus.

• Mida tohib ja ei tohi teha, on reguleeritud teiste seadustega.

• Näiteks ei ole lubatud üle teiste krundi, aia või haritud maa kõndida.

• Looduses ei tohi ka mootorsõidukitega sõita.

• Keelatud on looduse reostamine ja kahjustamine (nii taimestiku kui loomade).

• Koerad ei tohi 1. märtsist 20. augustini looduses lahtiselt ringi joosta.

• Loodusparkides ja reservaatides kehtivad erireeglid.

Veel lugemist rootsi keeles:

• Bertil Bengtsson “Allemansrätten. Vad säger lagen?” Naturvårdsverket 2004
• Allemansrätten, Naturvaardsverket, teistes keeltes
• Õppematerjale lastele (rootsi keeles)
• Video
• ‘LRF: “Begränsa allemansrätten”,’ 17. jaanuar 2011, Sveriges Radio

Poomine?

Lihavõttepühad ei ole täis vaid rõõmustavaid uudiseid. Viimasel ajal on Norrast tulnud palju ehmatavaid ja hirmsaid teateid (vägistamised Oslos, uppunud poiss Tromsø lähedal). Üheks hirmsaks uudiseks on teade 11-aastasest poisist, keda püüti Suurel Reedel ootamatult üles puua. See juhtus Rootsis, Värmlandi maakonnas, Charlottenbergis Haganäseti kämpingus – üks või mitu tundmatut lähenesid 11-aastasele poisile tagantpoolt, sidusid talle nööri kaela ning riputasid puu otsa, vahendab Verdens Gang Nett (Jarle Brenna, Monica Bring Estensen: “Norsk gutt (11) forsøkt drept på campingplass i Sverige. Hengt opp i tre av ukjente gjerningsmenn,” 23. aprill 2011, Verdens Gang). Rootsi politsei on alustanud uurimist ja liigitanud juhtunu tapmiskatse alla.

“Poiss räägib, et ta seisnud kümme minutit kikivarvul, et mitte lämbuda,” selgitab Värmlandi politsei esindaja Pernilla Palm. Oli võimatu abi järele hüüda ja suured raskused hingamisega. Poiss mäletab, et ainult üks isik lahkus sündmuskohalt, kuid politsei ei välista, et kohal võis olla rohkem.

Palm ütles, et kui poiss ei oleks varvastel seista suutnud, oleks ta lämbunud. Õnnetuskohast möödus Stig Engelbregtsen, kes poisi ära päästis (Caroline Sörensen: “Ingen gripen för hängningsförsök,” 24. aprill 2011, Värmlands Folkblad). Tema sõnul olla ta mitu korda enne vaadanud, enne kui mõistis, et poiss ripub puu küljes ja tema kaela ümber on nöör. Kui ta poisi alla aitas ja tema kaela ümbert nööri eemaldas, ei suutnud poiss siiski rääkida, vaid häälitses, tehes kurguhääli. Tema kaela ümber oli punane jälg, see valutas.

Selgus, et õnnetus juhtus kõigest oma 30 meetrit eemal haagiselamust, kus tema pere viibis…. Nimelt viibis ta traditsiooniks saanud puhkusel oma vanaema ja selle elukaaslasega. Laupäeval tulid vanemad poisile Norrast järgi. Politsei hoiatab kõiki piirkonnas viibivaid vanemaid lastega mänguplatsidele kaasa minema.

Poisi 31-aastane isa räägib meediale, et juhtunust kuuldes oli kogu maailm tema ees kokku varisenud – “Mu poeg on vaikne ja ei ole kunagi kärbselegi liiga teinud.” Tema arvab, et juhtunu taga on noored (Ole N. Olsen, Anders Park Framstad: “Her ble den norske 11-åringen forsøkt drept,” 24. aprill 2011, Verdens Gang).

Veel artikleid:

• Jarle Brenna: “– De holdt for øynene på sønnen min, og strammet løkken rundt halsen hans. Faren til 11-åringen forteller om drapsforsøket til VG Nett,” 24. aprill 2011, Verdens Gang)
• Daniel Siksjö, Rebecka Martikainen: “11-åring hängdes i snara på camping“, 24. aprill 2011, Expressen
• Louise Lundström: ‘”Det var en ren slump att jag gick förbi”‘, 24. aprill 2011, Aftonbladet
• “Förövare på camping söks av polisen,” 24. aprill 2011, Veckans Nyheter, Hierneskolans Skoltidning
• ”‘Dom höll för ansiktet på min son’,” 24. aprill 2011, Veckans Nyheter, Hierneskolans Skoltidning
• “Pappan: Han är i chock,” , 24. aprill 2011, Veckans Nyheter, Hierneskolans Skoltidning
• “Ingen gripen för att ha hängt pojke“, 24. aprill 2011, Veckans Nyheter, Hierneskolans Skoltidning

munadest

Seoses munadepühadega puudutagem veidi munateemat. Tänases Sydsvenskanis räägitakse, et rootslased söövad üha enam mune (Lotta Satz, Camilla Sylvan: “Vi äter allt fler ägg,” 21. aprill 2011, Sydsvenskan). Artikli andmetel tarbiti Rootsis 201o. aastal võrreldes 2009. aastaga 66 miljonit muna rohkem.

Kui kellelegi keedetud muna pakutakse, küsitakse enamasti: “vedelat, kõva või keskmist?” Kõige tavapärasem vastus on, et soovitakse keskmist. Selleteemalise uuringu viis Rootsi munaettevõtete tellimisel läbi YouGov. Selgub, et pea iga teine 18-29-aastane rootslane eelistab keskmiselt keedetud muna. 40-49-aastaste seas paistab välja harjumus eelistada kõvaks keedetud mune.

Üheksat erinevat munaettevõtet ühendava munaettevõtte Stjärnägg (=Tähemunad) tegevdirektor Håkan Burlin arvab, et munade kasvanud tarbinime sõltub sellest, et muna on taas kasulike toiduainete sekka arvatud. Lisaks aitab nähtusele kaasa ka hetkel kuum kaalu- ja tervisetrend – esiteks valmistatakse rohkem sööke algusest saadik ise, teiseks kasutatakse palju retsepte mujalt maailmast, kus munade tarbimine on populaarsem. Samas süüakse Rootsis ikkagi palju vähem muna kui teistes Euroopa maades.

hundid

Tänase Postimehe esiküljeuudis räägib kalamehest, keda ründas karu. Mõni päev tagasi kajastas Rootsi meedia aga juhtumit, kui hunt Norrtälje kandis Rörmossenis koera ja lapsevankriga jalutavat naist hirmutas ja koera ka maha murdis. Sellest kirjutas lühidalt ka Maaleht (“Hundid ründasid: ema ja laps pääsesid, koer jäi ohvriks,” 17. aprill 2011, Maaleht).

Sündmus leidis aset pühapäeva ennelõunal. Rünnatud naise elukaaslane kirjeldas juhtumist Dagens Nyheterile: “Täiesti uskumatu. Üks huntidest tegi liigutuse mu elukaaslase suunas ja naine jooksis sealt koos lapsevankriga minema. Samal ajal ründas teine hunt meie koera Tajsonit, haaras temast kinni ja vedas metsa.” (Ossi Carp: “Vargar atteckerade barnfamilj,” 17. aprill 2011, Dagens Nyheter). Elukaaslase arvates on kõige hirmsamaks siiski, et hundid ründasid ju ka ta naist – kui ta ei oleks last kaasa haaranud ja karjudes minema jooksnud, oleks võinud hullematki juhtuda (“Vargar anföll kvinna och barn,” 17. aprill 2011, TT). Koera surnukeha leiti mõnesaja meetri kaugusel sündmuskohast. Röövloomade eest vastutav ametnik Stockholmi läänivalitsusest Eva Hedberg ütles, et leidis kinnitust, et ründajate näol oli tegemist huntidega, mitte hulkuvate koertega.

Stockholmi läänivalitsuse andmetel on Riala piirkonnas Norrtälje ja  Åkersberga vahel kaks täiskasvanud hunti ja ligikaudu aasta tagasi sündis neile neli hundikutsikat. Kiskjate uurija Olof Liberg on kindel, et hundid kaitsesid oma ala. “See pole sugugi ebaharilik. Meil on mitmeid sarnaseid juhtumeid. Hundid kaitsevad oma piire väga jõuliselt.”

Olof Liberg on Põhjamaade huntide uurimise juht. Tema sõnul tõlgendasid hundid koera lähenemist kui teise hundi (liigikaaslase) lähenemist nende alale. Teadlane ei välista ka, et ründajad olid just möödunud aastal sündinud hundikutsikad. (Robert Holender: ”Extrem revirkänsla bakom vargattack,” 17. aprill 2011, Dagens Nyheter). Hundid olevat kurjad ennekõike koerte peale, inimesti seal läheduses pigem kõigest hirmutavad. Igal aastal langeb 20-30 koera huntide ohvriks, neile lisaks saavad ca 20 vigastada. Enamasti on koerad oma omanikust sel hetkel päris kaugel, sest hundid on inimeste suhtes vägagi kartlikud. Olof Liberg kinnitab, et Skandinaavias ei ole ühtegi juhtumit, kui hunt oleks inimest rünnanud. Isegi siis, kui uurijad läksid pärast sündmuspaika, ei tulnud hundid ligi.

Riala piirkonna emas- ja isasloom kannavad endaga kaasas saatjaid. Isase oma patareid on hetkel tühjad, kuid emaslooma saatjal töötavad. Neli korda ööpäeva jooksul saadab see aparaat kodeeritud sms-i looma asukohast. Ainult läänivalitsusel ja Rootsi põllumajandusülikoolil on ligipääs nendele andmetele. Neli hundikutsikat on varustatid kiipidega, et neid oleks võimelik identifitseerida.

Veel artikleid:

• Matilda E Hanson, Olof Jönsson: “Varg angrep hund norr om Stockholm,” Dagens Nyheter
• “Varg attackerade hund i Norrtälje,” Sveriges Radio
  “Sambon: ‘Hon bara grät’,” Sveriges Radio
• “Varg attackerade hund i Norrtälje,” Sveriges Television
• “Vargar dödade hund i Roslagen,” Rapport, Sveriges TV
• Rebecka Martikainen, Michael Syrén: “Kvinna med barn anfölls av vargar,” 17. aprill 2011, Expressen
• Erik Olsson: “Vargforskaren: Ett typiskt beteende,” 17. aprill 2011, Aftonbladet
• “Experten: Vargar hävdar sitt revir väldigt starkt.” 17. aprill 2011, Expressen
• Ühe blogija ülevaade

Lihavõttenädal

Lihavõttenädala päevade nimed on kohati laenatud vastlanädalast ja paastuajast. Pühapäeva enne ülestõusmispüha kutsuti varem samamoodi nagu nüüdki: palmipuude pühaks ehk Palmsöndagen. Esmaspäeva nimeks oli “sinine esmaspäev” ehk blåmåndag nagu ka vastlanädalal. Teised nimed esmaspäeva koht on “vorstiesmaspäev” e. korvmåndag, must esmaspäev e. svarta Måndag või “laisk esmaspäev” e. latmåndag. Teisipäeva nimedki pärinevad vastlanädalast – Fettisdagen, svarta Tisdag (must teisipäev), stinnkaketisdag või vita Tisdag (valge teisipäev). Skånes pidid naised sel päeval pesu pesema, et see läheks ilusti valgeks ja puhtaks. Samuti öeldi, et “mustal esmaspäeval” tuleks korstnaid pühkida, et need “valgeks teisipäevaks” valged ja puhtad oleksid. Kolmapäeva nimeks oli dymmelonsdag või vahel isegi askonsdag (tuhkakolmapäev) nagu vastlanädalal. Neljapäeva ja reede nimetused olid vastavalt skärtorsdag ja långfredag.

Lihavõttenädalal võisteldi selles, kes saab hommikuti kõige varem üles – sest see, kes kõige hiljem ärkas, sai sellel päeval hüüdnime (rootsi keeles Palmoxen, Sulten, Mångås, Kråkan, Fetlunsen, Askfisen, Dymmelkotten, Skärkusen, Trollkäringen, Långlaten, Sketstaken, Påskloska, Andagskrickan, Annandagsknös, Tredjedag tok, Fjärdedagskett-fjäling ja Amen på alla lortarna). See aga, kes ärkas kõige varem, sai hüüdnimeks “Valge tuvi.” Sellest, et tegu on vana traditsiooniga, annab tunnistust hüüdnimede andmine kolmandal ja neljandal lihavõttepäeval, mille tähistamine lõpetati juba 1770ndatel.

Palmipuudepühaga pühapäeval algab lihavõttenädal – kristlikus traditsioonis tähistatakse seda Jeesuse Jeruusalemma saabumise auks, kui rahvahulgad kogunesid ja panid Jeesuse teele palmioksi. Smålandis oli kombeks sel päeval kasemahla juua – see pidi järgneval aastal jõudu ja tervist andma. Kolmapäevaga aga (dymmelonsdagen) juhatati sisse lihavõtterahu – sellest päevast alates pidi olema nii vaikne kui võimalik, isegi kirikukelli ei tohtinud helistada. Rahva kokkukutsumiseks puhuti hoopis sarve. Kui see keeld hiljem kaotati, taheti kirikukellade kõla siiski pehmendada ja selle jaoks seoti kellatila ümber kas riiet või asendati metallist tilad hoopis puukeppidega. Kuna selliseid puidust tilasid kutsuti ”dymbil” ning pärineb eeldatavasti vanapõhjakeelsest sõnast dumb (tumm), usutakse, et see ongi andnud kolmapäevale nime. Peale kirikukellade ei tohtinud ka kodused tööd kuigi lärmakad olla – alates kolmapäeval kella kümnest ei tohtinud nt. puid lõhkuda, rauda taguda vms.

Tegelikult oli aasta kõige ohtlikumaks ajaks just aeg lihavõttenädala kolmapäevast kuni lihavõttepühadeni – just sel perioodil usuti nõidasid lendavat Blåkulla mäele (bloksbergi mägi tuleb meile Väikesest nõiast tuttav ette). Ebausk oli väga suur ning nõidustest hoidumiseks tehti kõik endist olenev. Näiteks usuti, et nõiad sõidavad unarusse jäetud koduloomadel Blåkulla mäele ja seetõttu lukustati loomad sel ööl lauta kinni ja laudauksele tehti tõrvaga ristimärke.

Neljapäeva nimetatakse rootsi keeles Skärtorsdag, mis tähendab etümoloogiliselt “puhas neljapäev”. Ka lihavõttenädala neljapäev oli ohtlik päev. Teadupoolest on Rootsis kombeks “lihavõttevanamutte” joosta nagu meil kadrisante või mardisante. See traditsioon pärineb ajast, kui nõidade olemasolusse tõesti usuti. Kui Eestis on kombeks lõket teha jaanilaupäeval, siis Rootsis oli vanasti komme tuld teha just lihavõtte ajal – seegi traditsioon oli seotud pimeduse ja tumedate jõudude peletamisega.

Suurel reedel (Långfredag) löödi Jeesus risti. Rahvalikus uskumuses tuli Suure Reede hommikul sokid jalga panna juba voodis – paljad jalad ei tohtinud vastu puupõrandat puutuda, muidu pidid jalad suvel katki minema.

Lihavõttelaupäev on see päev, kui lihavõtteid tähistati kõige rohkem. Katoliku ajal oli see päev küll vaid viimane paastupäev, mil pidi kõik järgnevaks suurpühaks ära kraamima ja puhastama. Hiljem aga pühitseti seda seetõttu, et just laupäeva õhtuks pidid nõiad oma retkedelt tagasi pöörduma, hirmuaeg hakkas mööda saama ja tehti lõkkeid. Lapsed saatsid üksteisele lihavõttekirju – sealt ka lihavõttekaartide saatmise traditsioon, mis tänapäeval juba kaduma hakkab. Varemalt oli enesestmõistetav, et koostati lihavõttekirju, millel olid nõiad, kanad, munad ja mõni värsike – siis joosti talust tallu ja jagati neid nagu jõulukinke.

Lihavõttepäev oli kõige tähtsam püha – Kristuse ülestõusmispüha. Kirikutes võis taas kelli helistada. Öösel vastu lihavõttepäev tuli magada, sokid jalas – see olla hea nahahaiguste vastu. Lihavõttepühapäevl oli kasulik kõndida üle voolavast veest, ise samal ajal lihavõttepsalmi lauldes. Kui kuskilt valutab, peab end voolava vee all enne lindude ärkamist pesema. Enne, kui midagi süüa, pidi enne õue minema ja “harakat nägema.”

Lihavõtte teine püha. 1772. aastani tähistati ka kolmandat ja neljandat lihavõttepäeva, seejärel need kaotati. Sellega ei lõppenud ülestõusmispühad aga veel sugugi – see jätkus Kristuse taevaminekupühadeni 40 päeva peale lihavõtteid ja lõppes alles nelipühal – kiriku sünnipäeval. Sel päeval läksid jüngrid maailma kristlust kuulutama.

Ülestõusmispüha teisel pühal oli noorte kord pidutseda. Kui vastlanädalal oli poiste kord tüdrukuid kutsuda, siis nüüd just vastupidi.

Allikaid ja lugemist:

• http://hem.passagen.se/sojson/
• http://sv.wikipedia.org/wiki/P%C3%A5sk
• http://hogtider.info/pask/
• http://www.skansen.se/artikel/varfor-firar-vi-pask
• Lihavõtted Skansenis: http://www.skansen.se/grid/den-gladaste-pasken-firas-pa-skansen
• Lihavõtteteemalisi pilte värvimiseks lastele: http://www.coloringpages.se/arstider-och-hogtider/pask/index-1
• Lihavõtteteemalist meisterdamist lastele: http://www.spelochpyssel.com/kalas/pask.htm
• Lihavõttetoitude retsepte: http://www.recepten.se/kategori/paask.html

Vahvlipäev… paastumaarjapäev

Fra Angelico "Ettekuulutus"

25. märtsil on ka eesti rahvakalendris paastumaarjapäev. Selle kohta kirjutatakse, et tegemist on ühe tähtsama kevadtalvise pühaga, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha, aga loomulikult ka (nagu kirjas religiooniteemalises foorumis): “Issanda kuulutamispäev ehk paastumaarjapäev 25. märtsil. Sel päeval, 9 kuud enne jõule, kuulutas ingel Gabriel Maarjale ette, et ta sünnitab poja, kelle nimeks saab Jeesus (Luuka 1:26-38). Selle päeva värv on valge. Maarjapäevadest ainus, mida luterlik kirik tähistab tänaseni. Põhjendatakse, et seda päeva ei pühitseta mitte Maarja, vaid Jeesuse auks.”

Rootsiski peetakse seda püha, mille ametlikuks nimetuseks on Vårfrudagen – nime kaudu siingi tegemist kevadega ja naistega (vår = kevad, fru = proua). Samas kutsuti Neitsi Maarjat vanasti “Vår fru,” mistõttu peegeldub selles sõnas siiski ka maarjapäev. Aja jooksul on selle päeva nimetus kõnes mugavamaks muutunud – Våffeldagen – mis tähendab vahvlipäeva. Ja tõesti – sellel päeval on tänapäeval kombeks just vahvleid küpsetada.

Kirik on Maarja ettekuulutuse päeva (Maria bebådelsedag) tähistanud arvatavasti juba 5. sajandist saadik. Seda püha tähistatakse nüüdsel ajal aga kiriklikult mõnel märtsi lõpu pühapäeval – sel aastal (2011) 27. märtsil. (Mistõttu on see postitus tehtud sobilikult õige päeva ja kirikliku tähistamise vahel). Kuni 1953. aastani tähistati seda püha alati 25. märtsil vaba päevana. Paljud aga leidsid, et vaba päev keset nädalat on tüütu ning 1954. aastast saadik peetakse kiriklikku püha paastumaarjapäevale lähimal pühapäeval (21.-28. märtsil).

Rahvalik tähistamine ei lase end aga Riigipäeva poole sajandi tagusest otsusest häirida ning on jäänud kindlalt 25. märtsi juurde. See päev tähistab talve lõppu ja kevade algust. Selle päevaga on traditsiooniliselt seotud erinevad talutööd ja ütlemised. Näiteks öeldakse Lõuna- ja Lääne-Rootsis, et “kurg toob valguse voodi(sse)” (tranan bär ljus i säng) – arvatakse, et selle ütlemise taga on kurgede naasmine lõunamaalt ja ühtlasi saab peagi magama heita juba valges. Tänapäeval ei ole valguse teema muidugi enam nii aktuaalne kui sajandeid tagasi, mil elektrit ei olnud – aga siiski. Vanasti ei süüdatud peale seda päeva enam õhtuti lampe. Kui seda aga tehti, öeldi, et sel aastal tuleb palju täisid.

Kurg oli selle püha puhul oluline lind. Lapsed riietusid tihti kurgedeks maarjapäevale eelnenud õhtul, mida hüüti ka kureõhtuks (tranafton). Nad jooksid mööda talusid ja pildusid üksteisele “kurekirju” (tranbrev). Smålandis oli isegi komme, et kurg käis lastele öösiti kinke jagamas, mis ta kaugetelt maadelt kaasa oli toonud. Seetõttu sättisid lapsed välja oma jalanõud või sokid, joonistades veel pilte kurest ja kleepides need akna külge, et kurg teaks nende juurde tulla. Kureõhtul või maarjapäeva varahommikul pidid kõik õue “kurge jooksma” minema. See tähendas paljajalu jooksmist, mis arvati olevat jalgadele hea. Ravitoimete hulka kuulusid ka mh. pääsemine külmetustest, maohammustustest ja jalavillidest järgneva aasta jooksul. Põhimõtteliselt tulnuks joosta üle seitsme valduse ja üheksa sõnnikuhunniku, aga aitas ka kolmest ringist ümber maja. (Ka Gregoriusepäeval 12-13. märtsil võidi paljajalu õues joosta. Teadlaste väitel võib komme pärineda keskajast, kui haiguste raviks ja pattude lunastamiseks käidi paljajalu ümber kiriku).

Samuti ennustati paastumaarjapäeva järgi ilma ja seostati erinevaid maagilisi asju, eriti seoses puhtusega (mõeldes Neitsi Maria süütusele). Öeldi, et sel päeval on end hea pesta, kuna vees on seep sees. Samamoodi tuli sel päeval kündma hakata, kui külmunud maa ka ei olnud – sest kui maa oli külmunud, olla ta veel 40 päeva külmunud.

Nüüd veidi ka vahvlitest, mida selle pühaga tänapäeval enamasti seostatakse. Esiteks tuleb öelda, et rootsipärased vahvlid erinevad mõnevõrra Eestis tuntutest. Kui Eesti vahvlid on krõbedad, kõvad ja murenevad, siis Rootsis näevad need välja pigem kui ruudulise mustriga paksud vintsked pannkoogid. Nordiska Museeti kodulehekülg kinnitab, et vahvlite küpsetamise ajalugu ulatub vähemalt keskajani. Vahvleid küpsetati neljakandiliste kääridena ülesehitatud raudade vahel hõõguvatel sütel lahtise pliidi peal. Valmis vahvel oli küll neljakandiline, kuid ruudumuster oli juba toona peal.  Praegusel ajal tuntud südamekujulised vahvlid tekkisid seoses tehnilise varustuse väljaarnedamisega 19. sajandi lõpupoole. Vahvlite tegemine oli üsna tavapärane – neid tehti nii argipäeval kui pühadel, koostisosad määrasid vahvli pidulikkuse. Kõige lihtsamad vahvlid koosnesid ainult jahust ja veest. Pidulikel juhtudel kasutati aga ohtrasti koort, suhkrut, võid ja muna. Kevadel, just maarjapäeva paiku, hakkasid kanad munema ja lehmad piima andma – juba ainuüksi see oli põhjuseks, miks vahvleid tegema hakata.

Eelmise sajandivahetuse paiku sai vahvlite söömine koore ja moosiga kohvi kõrvale lausa moeasjaks. Muuseumi lehekülg pakub välja mõned ajaloolised vahvliretseptid, mh.:

Cajsa Warg’i Hapud Koorevahvlid:

Ühe veerandi hapu koore kohta võetakse kaks veerandit vett, pool veerandit sulatatud jahu ja kaks muna. Kõik vahustatakse kokku nii suure hulga nisujahuga, et peale vispli ülestõstmist jääksid ringid. Seejärel küpsetatakse harilikul viisil. Näiteks 3 1/4 dl hapukoort, 6 1/2 dl vett, 1 3/4 sulatatud võid, 2 muna ja ca 5 dl nisujahu. (Raamatust Cajsa Warg: Hjelpreda i hushållningen för unga Fruentimber, 1755).

Allikad:

• http://www.nordiskamuseet.se/publication.asp?publicationid=1669
• http://www.ugglemor1.se/Easter/bebaddag.htm
• http://hem.passagen.se/sojson/pask/pask2b.htm
• Vahvlitest: http://www.nordiskamuseet.se/Publication.asp?publicationid=1733&topmenu=0 ja http://www.vafflor.se/
• http://www.holidayforeveryday.com/?p=308 (ingl. k.)

Müügil ruunikivi!

Rootsis on väga populaarne ostu-müügi veebilehekülg nimega blocket.se, kus müüakse asju seinast-seinani. Neljapäeval tekkis sinna aga kuulutus Filipstadist – müüki pandi “juba ammusest ajast perekonna valdustes” olnud ruunikivi tükk. Müügitekst on järgmine:

“Müüa tükike ühest ruunikivist. Olen kaotanud selle vastu huvi ja vähe on ruumi. See kivi on juba kaua meie suguseltsi valdustes olnud ning mina pärisin selle oma vanaisalt. Pesin seda survepesuga, aga ei oska kirja lugeda. Tehke enampakkumine või ma kaevan ta oma kartulimaal mulda.”

Kuulutusele on ametivõimud otsekohe reageerinud. Värmlands Folkblad on ruunieksperdiga ühendust võtnud ja Magnus Källström dešifreerib pildil näha olevaid tähti: “R L, seejärel ehk üks A, I K O M… rohkem ei saa foto pealt aru. Näeb välja kui viikingiaegsed ruunikivid, või tehtud, et näeks välja nagu viikingiaegsed kivid.” (Elisabeth Nilsson: “Runsten till salu på Blocket,” 25. märts 2011, Värmlands Folkblad)

Ainuüksi foto põhjal ei saavat öelda, kas kivi on ehtne, samuti ei saa selle põhjal öelda, et tegemist on tingimata järeleaimatuga. “Nii või naa ei pärine see üheltki Rootsis seniregistreeritud ruunikivilt, aga juhtub, et sellised tükid aeg-ajalt välja ilmuvad. Vanu ruunikive võidi vanasti kasutada näiteks kirikute või müüride ehitamiseks,” selgitab Magnus Källström.

Sellegipoolest räägib paljutki selle poolt, et Filipstadi ruunikivitükk võib olla ka hilisem mudel. “18. ja 19. sajandil oli ruunide raiumise vastu suur huvi, eriti Värmlandis, seega on meil ka palju selliseid kive registreeritud. Pealegi tundub, nagu oleks seal järjest kaks M-i, aga viikingiajal ei kasutatud topeltkaashäälikuid.”

Vaatamata sellele, kas kivi on viikingiaegne või mitte, on üks asi kindel – see on raiutud asjatundmatult. “Viikingiaegsed kiviraidurid olid tavaliselt osavamad, kuigi kõik loomulikult mitte,” selgitab Magnus Källström.

Ekspert ei tea, et ruunikive Rootsis varem müüa oleks püütud. Küll on ta näinud, et tradera.se kaudu püüti kord müüa mingeid vanu konte, millel olid ruunimärgid peal, aga tema sõnul oli toona arvatavasti tegemist võltsingutega. “See inimene peaks meiega ühendust võtma – muistisi ei ole lubatud müüa. Me tahaks meeleldi sellest kivist rohkem teada. Registreerime kõik kivid, ka hilisemast ajast pärinevad,” ütleb Magnus Källström, ruunide ekspert.

Ka läänivalitsus püüab juba müüjaga aktiivselt kontakti leida. Läänivalitsuse arheoloog Fredrik Berg kinnitab, et nende jaoks on tähtis kuulutuse üles riputanud inimene võimalikult ruttu leida, kuna keegi võib muidu nädalavahetusel näkata ja kivi ära osta. (Lena Fosselius-Peterson: “Länsstyrelsen forskar vidare om den utannonserade runstenen,” 25. märts 2011, Värmlands Folkblad). Ruunikivid kuuluvad muististe hulka ja eraisikutel ei ole lubatud muistisi müüa.

• TT: “Säljer runsten till högstbjudande,” 25. märts 2011, Dagens Nyheter

von Trier teeb uue filmi nümfomaaniast

Teadeteagentuur TT/Spektra vahendab, et Lars von Trieri järgmine film võib osutuda kontroversiaalseimaks tema senistest projektidest. Nimelt on tuntud filmirežissöör öelnud, et kavatseb teha filmi naise erootilisest sündimisest. Filmi tööpealkiri ongi “Nümfomaan”. Von Trier rõhutab, et kui filmist asja saab, on tegemist äärmiselt tõsise projektiga ning et ta on juba praeguseks palju nümfomaania kohta uurinud. Juba Idiootides ja Antikristuses näidati eksplitsiitselt seksistseene ning Nümfomaan ei olevat erand.

Sama uudist vahendavad erinevad uudistekanalid:

• Ekstra Bladet: http://mobil.eb.dk/flash/intlkendte_article.pml;jsessionid=DF2CC2708E550A3FF04216E14DE79128.uw-portal1?articleid=1525567
• Svenska Dagbladet: http://www.svd.se/kultur/lars-von-trier-provocerar-igen_6036865.svd
• Dagens Nyheter: http://www.dn.se/kultur-noje/film-tv/filmaren-lars-von-trier-provocerar-igen
• Expressen: http://www.expressen.se/noje/film/1.2377685/lars-von-trier-provocerar-igen

Röyksopp – süüdistatakse varguses

Ligi kümne aasta eest laiemale publikule tuntuks saanud norra bänd Röyksopp on andnud põhjust endast kirjutamiseks ajalehtedes. Nimelt on bändile langenud süüdistused loo autorluse varguses. Kuulakem esmalt kahte lugu:

Drum Island 2. juulil 1998. aastal Lift Live@Quart festivalil

ja Röyksopp “A Higher Place” plaadilt Melody AM

Need lood on tõesti äravahetamiseni sarnased. Röyksoppi süüdistatakse oma endiselt sõbralt ja koostööpartnerilt DJ Rune Lindbækilt muusika varastamisest, kirjutab Dagens Næringsliv (Gøran Skaalmo,  Knut Gjernes: “Beskylder Röyksopp for tyveri,” 19. märts 2011, Dagens Næringsliv)

Tüli Röksoppi ja Lindbæki vahel on vaikselt kestnud juba viis aastat ning selle põhjuseks on kaks lugu Röyksoppi edu toonud albumilt Melody AM, mida on rohkem kui 40 riigis müüdud miljoneid. Üheks looks on ülaltoodud “A Higher Place”, plaadi kuues lugu, mis on asjatundjate arvates maha viksitud Drum Islandi pealt. Aruande tellis muuseas Röyksoppi enda plaadifirma. Nüüd nõuab Lindbæk litsentsitasu ja et teda lugude autorina tunnustataks.

Segadus heliloojaõiguste eest pärineb juba 1990ndatel tegutsenud kunstilisest koostööst. Rune Lindbæk ja Röyksoppi Torbjørn Brundtland tegid aastaid koostööd ning andsid välja neli albumit nimedega Alanïa, Drum Island ja Those Norwegians. Sel perioodil kirjutasid nad ka koos loo “Lift,” mis anti välja albumil Drum Island ning selle loo autoriõigused kuuluvad õigusorganisatsiooni Tono juures mõlemale mehele. See lugu jõudis samuti hiljem Röyksoppi albumile, seal juba heliloojatena kirjas Brundtland ja tema Röyksoppi partner Svein Berge.

“Rune on meile ööpäevaringselt saatnud segaste nõudmiste ja laimava sisuga e-maile ja tekstisõnumeid,” räägib Brundtland, kui DN ta möödunud nädalal telefonitsi tabas. “Arvatavasti on tal nüüd raha otsas ja on seetõttu sinu poole pöördunud, lootuses mingil viisil abi leida.”

Brundtland ei soovi samas kommenteerida, kes kõnealused lood on kirjutanud: “Vastame meeleldi küsimustele, kui saadad need ingliskeelsetena DEF Managementile. Seda mitte selleks, et asju keeruliseks ajada. Oleme meelsasti vastutulelikud ja ma teen endast oleneva, et suhtlus DEFiga jätkuvalt sujuks.”

Peale seda on DEF aga keeldunud igasugustele küsimustele vastamisest ajalehele Dagens Næringsliv.

Sama uudis kokkuvõetult norrakeelsena:

• http://www.kjendis.no/2011/03/19/kjendis/royksopp/musikk/15875392/
• http://www.dagbladet.no/2011/03/19/kultur/royksopp/musikk/15875392/

Eesti keeles Wikipedias: http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%B6yksopp

saamikeelne lühifilm

Raba/Myrlandet on tragikoomiline lugu kahest saami naisest Norrbottenis, kes satuvad julma röövimise ohvriks. 15-20-minutilises filmis näidatakse linnastumise põhjustatud sügavat võõrandumist vähemusrahvusrühmade seas. Või nagu filme tutvustav lehekülg pakub: Miks on põldmurakad nii palju paremad kui tavalised murakad ja miks heitsid saami mehed vanasti end alasti rabasse pikali (üks vana saami müüt või ehk lihtsalt legend)? Kuidas reageerida mõnitamisele ja mis siis tegelikult on ärevushäire? Ellal ja Moal on rohkem küsimusi kui vastuseid ning ühel suveööl jõuavad nad ettevaatlikult lähemale oma saami päritolule. Selle lühifilmiga jätkab Jonas Selberg Augustsén oma vähemuskeeltes tehtud filmide seeriat. Sedapuhku räägitakse saami keeles ja peaosades on näitlejad Inga-Elisa Påve ja Patricia Fjellgren. Film võeti üles Haradsis ja Bodenis möödunud aasta (2010) kevadel.

Kõik tegelased räägivad saami keeles, aga juttu ei ole meessoost põdrakasvatajatest, konfliktidest maa pärast, hundijahist või veiste märgistamisest. Vanad klišeed on Jonas Selberg Augustséni tehtud filmist läinud! Sedasi kirjutatab Karin Fingal artiklis “Rabas/Myrlandetis ei ole klišeesid.”

Klišeede tekkimisest ja paisumisest räägib režissöör nõnda: “Kui teha film roomadest Rootsis, siis peab tingimata olema seal üks rooma, kellel on repliik ‘ma ei saa ju ühtegi korterit, kui ma ütlen, et mu nimi on Taikon’. Minu arust on nii, et mida rohkem räägitakse eelarvamustest, seda rohkem need kinnistuvad. Sellepärast mina ei taha neist rääkida. Minu filmides on ja jääb kommenteerimata, et need just selles keeles kõlavad.”

Artikli autori Karin Fingali sõnul on aru saada, et Jonas Selberg Augustsén on neil teemadel mõelnud ning et tal on mingi kindel arusaam asjast. Vaatamata sellele kinnitab mees, et tema vähemusfilmide projektis ei ole midagi poliitilist (kuigi ta tunnistab ka, et mingil määral ei saa sellest mööda vaadata ja mingitpidi vähemusrahvaste eestkõnelejaks oma filmide läbi ta on muutunud). Asi sai pigem alguse kui kunstiline idee, kuidas teha uut moodi filmi.

“Ma ei olnud rahul sellega, kuidas ma varem filme tegin. Tänapäeval võib igaüks minna ja 20 000-ga filmikaamera osta ja filmi teha. Ma arvan, et just sellepärast on filmikunst muutunud dokumentaalsemaks, et film astub just elu aseaineks. Ma tunnen puudust lugudes ja muinaslugudest, väljamõeldistest.” Seetõttu tegigi Jonas hoopis järelduse, et kui filmi tahetakse võimalikult usutavaks ja reaalseks teha, on räägitakse filmis kindlasti rootsi keelt ja tegevus toimub Rootsis. Mis aga saaks, kui näitlejad räägiksid mõnda muud keelt? Äkki on vaatajatel siis hõlpsam filmi ebareaalse ja väljamõelduna tunnetada?

Sügismehe (Höstmannen) filmi põhilugu mõlkus tal meeles juba ammu, aga alles siis, kui ta leidis filmimispaiga Tornedalenis, kus inimesed räägivad vaheldumisi rootsi, soome ja meänkieli (tornedali soome) keelt, asetus kõik omadele kohtadele. Ta tegi filmi, kus dialoogid olid meänkieli-keelsed. Selle film pälvis möödunudaastasel Göteborgi filmifestivalil novellifilmi preemia (2010, “Höstmannen vann Novellfilmspriset“). Sügismehe lugu räägib sellest, kuidas kaks meest peavad end ülal üksikute leskede tagant näpates. Kuni selle sügiseni on kõik hästi sujunud, aga äkki tabavad neid raskused just sel ajal, kui üht meestest tabab ka iga-aastane sügismasendus.

Sellele filmile järgnes äsja esilinastunud Raba/Myrlandet ja kavas on teha järgmine film, mille nimeks Enesa ja Eurotee 4/Enesa och Europaväg 4, mis räägib rooma-tüdrukust, kes tahab politseiks saada. Neljas film peaks tulema soomekeelne ning kandma nime Via Lappia. Tegemist saab olema road-movie’ga kahest disainerist, kes satuvad majanduslikult raskesse olukorda ja on sunnitud seadusevastaselt käituma. Viies ning ühtlasi viimane film sellest sarjast on kavas vändata jiddišikeelsena ning see kannab pealkirja Naine, kes midagi ei tundnud/Kvinnan som inget kände.

Göteborg International Film Festival on Rootsi suurim lühifilmide festival. Festivalil näidatakse igal aastal üle saja Rootsi lühifilmi. Raba/Myrlandet on üles seatud auhinnale Startsladden (tõlk. Stardijuhe), mis on maailma suurim lühifilmide auhind, mis on 900 000 Rootsi krooni suurune ning mis antakse üle nii sularahas kui filmitehnikas. Auhinna taga seisavad Resursföretagen för film och TV i Sverige, Rootsi Filmiinstituut, Rootsi Televisioon, Filmpool Mitt, Filmregion Stockholm-Mälardalen, Folkets Bio, Teaterförbundet, Film i Väst ja Filmpool Nord. (http://www.filmpoolnord.se/myrlandet-har-nominerats-till-startsladden/)

• Filmi Raba/Myrlandet kodulehekülg
• Håkan Zerpe: “Myrlandet ur en mycket vidare vinkel“, 1. juuni 2010, Kuriren)