Skip to content

tudengite emakeeleoskus

jaanuar 23, 2013

Aasta algas huvitava artikliga Upsala Nya Tidningus (lühend UNT), millele olid alla kirjutanud 9 ajaloo lektorit-doktoranti Uppsala ja Linköpingi ülikoolist. Artikli pealkiri on “Meie üliõpilased ei oska rootsi keelt” (“Våra studenter kan inte svenska,” 2. jaanuar 2013, Upsala Nya Tidning). Selles pöörduvad ülikoolis töötavad teadlased läbi ajaleheveergude koolide õppekavade eest vastutajate poole, et tõdeda – on juba harjutud, et ajaloo üliõpilased ei tea ajaloost eelnevalt mitte midagi, sellega on isegi lepitud, ent nüüd on asi tõsisem – üliõpilastel ei ole piisavalt keeleoskust! Oskust, mille abil humanitaarteadusi üldse omandada. Sama teemat refereeritakse ka delfis ja ühes blogis.

UNT artiklis viidatakse varasematele aruteludele rootsi keele olukorrast ajalooteaduses, mis põhinesid tõsiasjal, et ka ajalooteadlased peavad end rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldama, mistõttu rootsikeelne ajalooteadus hakkab tahaplaanile jääma. Nüüd on jutt aga hoopis teine, jutt ei käi enam teadustööst, vaid esialgsest õpetamisest ülikoolis. Tähelepanekud halvenevatest emakeeleoskusest on kooskõlas PISA 2009. aasta testide tulemustega – 21. sajandil on Rootsi kooliõpilaste loetava teksti mõistmine halvenenud. 2012. aastal Lärarnas riksförbundi perioodilises väljaandes avaldatud raport “halvasti korraldatud kooli” teemal näitab, et hoolimata põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate kasvavast töökoormusest väheneb nende aeg eraldiseisvalt iga üksiku õpilase jaoks. Seetõttu peabki grupp teadlasi vajalikuks pöörduda hädahüüdega rahva poole – gümnaasiumi lõpetajatel puudub piisav keeleoskus!

Põhjusi halvenenud keeleoskuseks olid mh. varasemalt teadaolevatest düsleksia ja teise emakeele taustaga üliõpilaste suurem arv. Nüüd on aga juhtunud, et paljudel sisserännanute taustaga üliõpilastel on parem arusaam rootsi keele grammatikast, kui rootsi keelt emakeelena kõnelevatel tudengitel. Üliõpilased saavad suuliselt ja kirjalikult edastatud teabest valesti aru, ei suuda kursuste õppekirjandust lugeda, ei mõista eksamiküsimusi. Kõige hullem on aga kirjalik eneseväljendus – ilma tekstiredaktoriteta olla õigekiri olematu (millest võib veel üle vaadata, kuna reaalses elus kirjutavadki nad ainult arvuti abil), ent nende sõnavara on äärmiselt piiratud, mistõttu sõnu mõistetakse valesti või üldse mitte. Samas ei soovi ülikooli õppejõud oma jutuga öelda, et tegemist on andetute või rumalate inimestega, kuna sageli kinnitavad tudengid mõistmist just arukas suulises arutelus. Pigem ei ole nad harjunud piisavalt lugema ega kirjutama, mistõttu üha kasvav trend on loengupidajate lindistamine, et õppida kuulates, mitte lugedes.

Avalikus kirjas märgitakse, et praegused tudengid nägevat end pigem klientide kui üliõpilasena, oodates, et kooli poolt antakse teadmised. Ja kuigi enamus üliõpilastest tõesti püüab anda endast parima, siis nad ei saa sellega siiski pahatihti hakkama – ja seda mitte tänu oma andetusele, vaid just keeleliste oskuste piiratusele. Seetõttu paluvad allakirjutanud koolisüsteemi arendajatelt anda kõik võimalikud vahendid rootsi keele õppe parandamiseks. Alla on kirjutanud:

Hanna Enefalk

ajaloo lektor, Uppsala ülikool
Lars M Andersson
ajaloo lektor, Uppsala ülikool,
August Aronsson
ajaloo doktorant ja õpetaja, Uppsala ülikool
Viktor Englund
ajaloo doktorant ja õpetaja, Uppsala ülikool
György Novaky
ajaloo põhiõppe dekaan, Uppsala ülikool
Magnus Svensson
ajaloo doktorant ja õpetaja, Uppsala ülikool
Fredrik Thisner
ajaloo teadur ja õpetaja, Uppsala ülikool
Henrik Ågren
ajaloo lektor, Linköpingi ülikool
Maria Ågren
ajalooprofessor, Uppsala ülikool

Veel samal teemal:

Nuudipäev ehk kanutipäev – 13. jaanuar?

jaanuar 13, 2013

Selles sissekandes püüaksime leida selgust, mis päevaga on nuudipäeva näol tegu ja millal täpsemalt viiakse kodudest välja jõulukuused. Eestis on kombeks jõuluaeg lõpetada kolmekuningapäeval e. 6 jaanuaril ning sellega seoses koristada ära ka jõuludekoratsioonid. Rootsis on vastavaks päevaks just nuudipäev ehk nagu rootslased seda päeva nimetavad: “Tjugondedag Knut”, mis tähendab tõlkes ca Knuti päev, kakskümmend päeva peale jõule. Sedagi päeva peeti varem 7. jaanuaril, ent tõsteti 18. sajandi algul üle 13. jaanuarile.

Knut_LavardEesti rahvapühade andmebaasis (Berta) selgitatakse, kes on see Knud, kellele viitab nuudipäev ehk kanutipäev. Knud Lavard oli Taani kuningas Erik Hea poeg, mitmete uuenduste tooja. Ta mõrvati 1131. aasta 7. jaanuaril, tõenäoliselt oli mõrvajaks ta nõbu ja rivaal Magnus Nilsson (kes oli valitud Västergötlandi kuningaks Rootsis). Knud Lavard ise kuningaks ei saanud, kuid tema poeg Valdemar I lasi ta kanoniseerida pühakuna. Või nagu väljendatakse Wikipedia leheküljel: Knud ei saanud pühakuks mitte tänu oma tegudele, vaid mõjukatele sugulastele. Selle järel tekkis mitmeid Knuti gilde. Nagu kombeks katoliku pühakutele – tema surmapäevast 7. jaanuarist tehti tema päev. Veel Bertast: “Legendi järgi määranud kuningas Knud IV Püha, et jõule tuleb tähistada 20 päeva. Knud Püha päeva tähistatakse kirikukalendris 19. jaanuaril, kuid rahvalikult 13. jaanuaril, mis on 20. päev peale jõule. Meie nuudipäevaga seotud pärimuses on need kaks Knudi segunenud üheks Taani kuningas Knudiks, kellega seotud püha võis olla nii 7. jaanuaril kui 13. jaanuaril.”

Tol ajal lõpetati jõuluaeg kolmekuningapäeval – nagu enamikes maades tänaseni – ja Knuti päev ehk nuudipäev oli kaua aega esimene argipäev peale jõule.

Kultuurilaeka veebilehe andmetel on nuudipäev Eestis laenatud püha, mida tähistatudki põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning mis pärineb Skandinaaviast (seda tähistatavat ka Soomes ja Saksamaal). Nemadki nimetavad nuudipäeva jõulude lõpu pühaks. Seda veebilehte tsiteerides:

Kohalike arusaamade järgi on Taani tähtpäevapühaku Knut Lavardi nime tõlgitsetud Knut > nuut, ja õlgedest keeratud nuutide või kantsikutega aeti jõulud majast välja. Põhjarannikul levis komme ka soomlaste kaudu. Öeldi: “Hea Toomas (toomapäev, 21. dets.) toob jõulud, paha Nuut (nuudipäev, 7. jaan.) viib jõulud.”

Perest peresse käisid jalgsi või ka hobusega mehed, koos joodi ankrutest viimased õlled. Siin on selle kohta kirjapanek 1958. aastast.

“Tulid, suured õlgnuudid olid käes, korjasid kõik õllevaadi punnid ära. Panid kotti. Päris punni neile ei antud, anti mõni muu punnitaoline pulk.”

Kui naised olid juba alustanud oma argipäevast ketrustööd, tõmmati vokkidelt nöörid maha, tehti nalja, joodi õlut, tembutati. See oli rohkem noorte meeste ettevõtmine, taadid arutasid mõnigikord kalalemineku või hülgejahi asju, seadsid korda kalapüüseid, soovides vastastikku “head kalapüüki ja head hülgesaaki”. Kui noorem rahvas kõrtsi tantsima läks, ilmus kohale ka vanemat rahvast.

/—/

“Kõik mehed olid siis platsis, kui ühes peres õlu otsa sai, võeti vikk [pulk] vaadilt ära, keerati õlenuudi sisse ja mindi jälle edasi teise peresse. Joodi õlut, lauldi, mängiti ja tantsiti ringitantsu. Tantsijad liikusid lauldes üksteise käest kinni hoides, esimese pahem käsi sirutatud tagumisele tantsijale, tagumise parem käsi ette sirutatud esimesele tantsijale üle õla, esimese pahemast käest kinnihoidmiseks. Nii liigutakse läbi kambrite ja akende, üle katuste, jne. Tihti käib pillimees rongi-tantsijate ees.”

Rootsis on see päev endiselt tihedasti seotud jõuluperioodi lõpetamisega, mida kinnitab ka kõnekäänd “Tjugondedag Knut dansas julen ut”, mis tähendab tõlkes ca “Nuudipäeval tantsitakse jõulukuust välja” (Nordiska Museet). See pärineb laulusalmist, mida lapsed sel päeval koos laulsid:  “Nu är glada julen slut slut slut, julegranen dansas ut ut ut …”. Tänapäeval on käibel ka fraasid: “tjugondag Knut körs julen ut”, “tjugondag Knut dansar julen ut”, “tjugondag Knut kastas granen ut”, veidi vanem on ütlus: “Knut driver julen ut”. Tõlkes on tegemist erinevate variatsioonidega samal teemal – kas “jõulud aetakse välja”, “jõulud tantsitakse välja”, “kuusk visatakse välja” või “Knut ajab jõulud minema.”

See tava ei ole aga enam kuigi elujõuline, ent tuleb ette tänapäevalgi. Erinevates paikades on tekkinud nuudipäevakombed. Laste puhul on üks võimalus jälle ukselt uksele käia ja kommi küsida, kuna varasemalt joosti Knut-santidena talust tallu ja kerjati süüa-juua viimaseks jõululauaks.

Nordiska Museeti kodulehel pakutakse ka laululehti, mille järgi nuudoäeval erinevaid ringmänge mängida. Vaata siit.

Kardemoni linna rahvas ja röövlid – ettevaatust!

jaanuar 10, 2013
Egner2

Thorbjørn Egner

Ka eesti lugejale on tuntud norra lastekirjanik Thorbjørn Egneri nimi. Eesti keeles on ilmunud nii “Sööbik ja Pisik” kui “Kardemoni linna rahvas ja röövlid”. Mõlemast on Eestis tehtud isegi telelavastus. Egneri raamatud teeb eriti nauditavaks see, et sinna lisatud laulud ja pildid on samuti autori enda tehtud. Möödunud 2012. aastal möödus 100 aastat kirjanikuhärra sünnist. Sel nädalal aga tekitas vastakaid arvamusi uues kuues tädi Sofi arvamusartikkel ajalehes Aftenposten (Norras). Rootsi lavastaja Sofia Jupitheri (olnud lavastaja nii Dramatenis kui Stockholms Stadsteateris, seega kahes väga hinnatud Rootsi teatris) avaldas arvamusloo, milles väljendas muret Kardemoni linna rahva ja röövlite sobilikkuses tänapäeva maailma. Nimelt takistavat seda tüüpi tekstid mitmekesistumise ja võrdõiguslikkuse rindel tehtavat tööd ja progressi (Sofia Jupither: “Kardemomme by skader barna,” 8. jaanuar 2013, Aftenposten).

jupither

Sofia Jupither

Artiklit lühidalt kokku võttes: Jupither kirjutab, et käis oma pea kaheksa-aastase pojaga rahvusteatris (kus ta hetkel ka ise tööl on) vaatamas Thorbjørn Egneri tekstile kirjutatud lasteetendust, mis läheb hetkel täissaalidele kaks korda päevas – asjaolu, mis teatriga seotud inimest ikka rõõmustab.

Siis algab etendus, ja mida me näeme? Pastelltoonides linn, kus kõik on rõõmsad ja punapõskedes tobude nägudega. Sõidetakse trammiga ja kavandatakse pidu – seda kõike kõrvulukustava marsimuusika taktis. Me saame teada, et kordnik on liiga leebe ja valitsev hoiak on: “Teisi kiusata ei tohi, ole sõbralik ja hea! [Eestikeelses versioonis:] Kes sest üle astub,  seda ootab trahv/[norrakeelses versioonis:] muidu tee aga mida tahad!” Seda mantrat korratakse lõputult ning see sarnaneb hirmuäratavalt paremäärmusliku retoorikaga. (Rootsis öeldakse: “kanna enda eest hoolt ja saada teised kus seda ja teist”.)

Ja lõpuks see juhtub! Nüüd ilmuvad välja röövlid, mässajad – need, kes kõik pea peale peaks pöörama, paigale loksunud ühiskonna tagurpidi pöörama ja meid naerma ajama. Arvasin mina. Aeglaselt kuid pöördumatult hakkan mõistma, et nad ei olegi mässajad, vandeseltslased lastega, need kes kirikus peeretavad ja lõunasöögiks jäätist mugivad. Need röövlid unistavad hoopis ühiskondlikus elus kaasalöömisest, ühiskonna osaks olemisest. Mul jääb suhu imelik maik.

Ja üha hullemaks läheb. Kui röövlitel on villand oma segamini kodust ja sellest, et neil pole midagi eriti süüa, jõuavad nad järeldusele, et neil on majja naist vaja. Ja kui nad mõistavad, et keegi end vabatahtlikult üles andma ei hakka, tulevad nad selle peale, et kõige targem oleks üks naisolend ära röövida. Ühesõnaga – koristamise ja toidutegemise jaoks on naist vaja. Kui ei õnnestu kedagi saada – näiteks isikliku sarmiga – ei jää muud üle, kui inimrööv.

Vaatan saalis ringi. Lavalt langevas tugevas valgusvihus on publikut hästi näha. Ma näen ligikaudu 300 last, kes naeravad ja käsi plaksutavad. Teist samapalju täiskasvanuid naeravad ja plaksutavad käsi ja ma mõistatan, kas olen oma armastatud Norrast kuhugi imetabasele luuludemaale sattunud? Mu poeg sosistab mulle kõrva, kui pahaseks tädi Sofi küll saavat, kui ta hommikul ärkab ja avastab, mida röövlid on teinud! Tema üllatus on suur, kui selgub, et see energiline naisterahvas hoopis rõõmustab, kui peab mõnd lohakat meesterahvast abistama.

/—/

Aga peale vaheaega järgnevad piinlikud episoodid järjepanu: proua Bastian valmistab maitsvaid roogasid – ja saab tänutäheks lille. (Naissoost) Papagoi lauab sugereeriva loo Brasiiliast, ise samal ajal puusi hööritades. Peale leebet survet märkavad röövlid, et ennast pesta on tore ja kogu värk lõpeb sellega, et nad lõpuks võetakse ühiskonna liikmetest, millega seoses täituvad nende suurimad soovid.

Oleme seega õppinud järgmist: ühiskond toimib kõige paremini, kui kõik on ühesugused, rõõmsad ja muidu muretsevad omaenda asjade pärast. Mehed ei oska puhtust pidada ega süüa teha. Naised rõõmustavad meeste eest hoolitsemise üle ja ei nõua vastutasuks midagi peale mõne harva roosi. Kõige suurem õnnetus on olla erinev ja mitte kuuluda üheülbalisse inimrühma. Võõrapärane on eksootiline ja põnev, kui see istub puuris. /—/ Last but not least – kui sa oled kasitud ja teed kangelastegusid, saad preemiaks ühtekuuluvuse ja naise.

Põhimõtteliselt on loo autor veendunud, et tegemist on siiski lausa otseselt kahjulikuga kasvavale põlvkonnale. Ta möönab, et tegemist on siiski kultuuripärandiga ja näitlejate töö on kõrgtasemeline ja puha, aga kogu töö, mis tehakse mitmekesistamise ja võrdõiguslikkuse rindel, minevat siiski tühja.

Artikli lõpetab rootsi proua sõnadega: „Niisiis, armas Norra, mitte üldse pahasti mõeldud küsimus ühelt tõeliselt sõbralt Rootsist – kas poleks aeg peale Thorbjørn Egneri 100-aastast elu teha samm 21. sajandisse ja see mees alatiseks maha matta?“

EgnerRootsi päevaleht Svenska Dagbladet võttis eile artikli kokku (“Norskt rövardrama döms ut,” 9. jaanuar 2013, Svenska Dagbladet). Artikli allikatel on Bjørn Egner, Thorbjørn Egneri poeg avaldanud arvamust, et proua Sifoa Juphiter on paljudest asjadest valesti aru saanud. Ta selgitab püüdlikult, et moraal majapidajanna puhul oli vastupidine – selgus, et röövlid pidid ise koristama hakkama.

Filosoofiaprofessor Trond Berg Eriksen leiab, et Sofia Jupitheril ei ole lihtsalt huumorimeelt ja et reaktsioon on rootslasele tüüpiline. “Miks ei võiks me täna nende vanamoeliste arusaamade üle naistest ja võõrastest naerda?” küsib ta Aftenposteni ridadel, väites lisaks seda, et sisserännanute debatt Rootsis on lausa suukorvistatud. Trond Berg Eriksen arvab, et selleteemaline debatt Rootsis puudub, kuna ollakse niivõrd hirmul, et su arvamus ei olegi see õige.

Kaja Korsvold viitab oma artiklis “Svensk regissør: – Egner er direkte skadelig for barn” (8. jaanuar 2013, Aftenposten) Anders Hegerile, kes avaldas möödunud aastal Egneri biograafia (Egner. En dannelseshistorie), kelle arvates on tervitatav, et Sofia Jupither möödunudaastase debatis sammu võrra kaugemale läheb. “Loomulikult sisaldab Kardemoni linna rahvas ja röövlid 1950ndate aastate väärtushinnanguid nii heas kui halvas, ent minu arvates on märkimisväärne, kuidas Jupither on kõige positiivse suhtes pime – selle suhtes, mis räägib omaksvõtmisest, sallivusest ja kokkukuuluvusest. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas tema tubli teatriinimesena saab näha kunstivormis lastele võimalust õigete väärtushinnangute propagandaks.”

Sofia Jupitheri rahvuskaaslane Ulf Nilsson, rootsi lastekirjanik, ei ole üldse sama meelt, leides, et me ei tohiks ei Egnerist ega teistest lastekirjanikest lahti öelda pelgalt seetõttu, et nende loomingus on detaile, mis ei ole tänapäevased. “Kardemoni linnas oleme reisil vanavanaemade aega ja see on paljutki väärt.”

Kõmu tekitanud arvamusloo autor ise ütleb Rootsi Raadio kultuuriuudistele: “Nii, kui mainida sõna ‘paremäärmuslik’, tungleb rahvas su ümber nagu kärbsed suhkrutükil. Ma ju ei ütle, et see [tekst] on paremäärmuslik, vaid et see meenutab paremäärmuslikku retoorikat.” (Mina Benaissa: “Svensk rövarkritik upprör norrmän,” 9. jaanuar 2013, Sveriges Radio) –

Peale artikli ilmumist on teda ju muuhulgas süüdistatud huumorimeele puudumisest. Ta jääb siiski oma arvamusele kindlaks – naise rolli kujutamine on hirmus! “Meie, täiskasvanud, teame ju, et seal on ajast ja arust väärtushinnangud. Ent 3-aastasel ju ei ole neid referentsiraame. Lisaks on tunne, et ega me ise neist väärtushinnanguist päris priid polegi,” ütleb ta samas artiklis. Teda hämmastab, kui tugeva reaktsiooni artikkel tekitas.

Lõpetuseks hämmastugem esialgu eesti lugejatena vaid, millised debatid käivad Skandinaavias, meie naabermaades ja nentigem seni: Quod licet Iovi, non licet bovi (Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale). Tädi Sofi on alati ettevõtlikkuse sümboliks olnud!

Veel:

Lõpetuseks eesti vaatajatele tuttav etendus (NB! Algustiitrites on autori nimi valesti – Thortørn. Samamoodi on valesti kirjutatud nimi eestikeelsel väljaandel, nimelt Thornbjørn. Ei olnud vist toona Õnne 13 Torbjörn nii tuntud :)).

rootslaste jõulud Piilupart Donaldiga

jaanuar 1, 2013

Rootsi riigitelevisiooni jõuluprogrammi kuulub juba alates 1960. aastast Walt Disney jõulumultifilmide seeria, mis on osake iga rootslase (eriti iga rootsi lapse) jõuludest. (Loe lähemalt Wikipediast). Multifilmiseeria algab alati kell 15.00 ja paljud arvavad, et sellega saabki jõuluõhtu alguse. Mõneti on see ehk kummaline, kuidas Walt Disney multifilmid sel määral põhjamaise Rootsimaa jõulude osaks on saanud? Hoopis kummalisem on aga see, milline rahulolematus tõuseb rahva seas, kui keegi räägib sellest, et lõpetada selle multifilmiseeria näitamine jõuluõhtul või – nagu juhtus sel aastal – lõigatakse ära mõned osad filmist. 14. detsembril jõulude eel kirjutasid sellest mitmed Rootsi meediaväljaanded:

Uudises öeldakse, et varasemate aastatega võrreldes on Piilupart Donaldi (rootsi keeles Kalle Anka) filmis sel aastal (2012) erinevusi, kuna mõned tegelased on otsustatud filmist välja monteerida. Disney kontsern kohandanud nimelt 1930ndatest pärineva traditsioonilise “Piilupart Donald ja sõbrad soovivad häid jõule” 21. sajandile, mistõttu on kääridega kallale mindud mõnele stseenile vanimast lõigust nimega “Jõuluvana töökoda”.

Vaadake videolt (minutilt) 3:34 jõuluvana ette prantsatavat heledapäist nukku, kellele jõuluvana õpetab “Emme!” ütlemist. Esimese korraga ei tule isegi välja, kas pole? Kes siis sedasi blondiine naeruvääristab? Välja see jupp filmist! Kohe peale seda nukku vihiseb kohale must nukk, kes saab pepu peale “OK”. Mustanahaliste mõnitamist ei tohi ammugi olla!

juutVeel vaadake näiteks (minutilt) 5:30 kaadrisse ilmuvat lõbusat rohelist mänguasja – tegemist olevat stereotüüpse juudiga ja kuivõrd ei ole ilus juute naeruvääristada, siis lõigati ka see figuur multifilmist välja.

Stephen Mowbray, Rootsi Televisiooni (SVT) programmide hanke osakonna juht kommenteerib, öeldes, et tema arvates on argumendid vastuvõetavad ning nad on asja ka programminõukogus arutanud. Kuivõrd film on kvaliteetselt restaureeritud, ei olevat SVT-l põhjust nuriseda ning ei olevat ka mingit võimalust materjali muutma hakata.

Samas ei ole tegemist esimese korraga, kui Disney mõnd multifilmi sellest seeriast on lühemaks lõiganud. Näiteks alltoodud stseen sellest, kui Kupi kahvli stepslisse topib:

Rootsi sotsiaalmeedias läks lahti lärm teemal “Kes p-g-n saab end tunda ahistatuna Piilupart Donaldi ja piparkoogimehikeste pärast?”, vahendab Svenska Dagbladet (“Svensk proteststorm efter omklippning av Kalle Anka,” Svenska Dagbladet, 14. detsember 2012). Sajad protestihääled annavad mõista, et on pigem rassistlik värvilised tegelased Piilupart Donaldi jõuluseeriast välja lõigata. Facebookis algatati grupp nimega “Julen är förstörd!”/”Jõulud on rikutud!”.  Teised jällegi kutsuvad inimesi mõistusele, väites, et jõuludel on ka tähtsamaid asju, kui üks Disney multifilm, säutsuvad oma twitteris, et saabki varem jõulukinke avama hakata või manitsevad inimesi mõistma, et mitte Rootsi ei ole seda filmi lõikunud, vaid Disney kontsern ise.

Rootsis on see teema pisut tundlik aga juba sügisest, mil Stockholmi kultuurikeskuse uus kunstiline juht Behrang Miri korjas Stockholmi kesklinnas Sergel torgetil asuvas raamatukogus ära TinTini koomiksiraamatud, kuna mustanahalisi oli kujutatud valesti. Toona kasvasid protestid ja hoiatused nii suureks, et mees pidi ametist tagasi astuma. Seetõttu on Rootsis tekkinud arutelu teemal, et välja on arenemas ülitundlikkus selliste asjade vastu, mis tegelikult ei olegi rassism.

Emanuel Karlsten kirjutab oma blogilises sissekandes “Allt som är fel med Kalles jul-debatten i en bild,” (Ajour, 16. detsember 2012), et taoline filmi lõikumine ei olegi nii põhjendamatu, kui mõelda näiteks selle musta värvi Disney-nuku taustale, kelle nimi on “Pickaninny“. Tegemist ongi mustanahalisi naeruvääristava kujuga – rumala, lodeva, laisa ja tundetu tüübiga, kellele tuligi aeg-ajalt kere peale anda.

Sel aastal oli muidugi märgiline, et Disney multifilmiseeriat (jõululaupäeval kl 15:00) vaatas 400 000 vaatajat enam kui aasta varem (3,9 miljonit inimest), kirjutab Ehsan Fadakar Nyheter 24-s (“Kalle Anka gjorde succé på julafton – trots raseriet,” Nyheter24, 27. detsember 2012).

Torm teeklaasis

august 24, 2012

Hiljaaegu tekitas Rootsi meedias põnevust üks kriminaalromaan. Tegemist on Per Johanssoni raamatuga Torm või oleks ehk õigem kirjutada Der Sturm. Nimelt peaks raamat ilmuma saksa keeles 23. augustil (2012), selle tegevus toimub Rootsis, kus üks Saksa ajakirjanik mõrvatakse ja asja hakkab uurima Ronny Gustafsson, kohaliku ajalehe blond reporter. Rootsi kriminaalromaanid on maailmas väga tuntud, miks siis just see raamat nii tähelepanuväärne peaks olema? Nimelt selgus, et raamat on ilmunud ainult saksa keeles, rootsikeelset “originaali” ei ole kuskil. Müstiline rootsi krimikirjanik Per Johansson on keeldunud intervjuudest ja Rootsis ei ole keegi temanimelisest kirjanikust ega sellest romaanist kuulnud.  (Daniel Persson: “Den svenska deckaren en tysk bluff“, 16. august 2012, Svenska Dagbladet).

Põhjus, miks Saksa meedia romaanist üsna palju rääkima hakkas, peitub raamatus mõrvatud ajakirjaniku suures sarnasuses Frankfurter Allgemeine Zeitungi toimetaja Frank Schirrmacheriga. Miks peaks üks rootsi kirjanik nägema sellist vaeva, võtmaks kirjanduslikul teel elu ühelt Lõuna-Saksamaa kultuuriajakirjanikult – kes see Per Johansson on selline? Kirjastuse sõnul on autor sündinud 1962. aastal Malmös. Kirjastus on kirjaniku tausta üldse väga detailselt kirjeldanud – too olla 20 aasta eest Berliini kolnud, et saada fotograafiks ja filmirežissööriks ning sellest ajast saadik töötanud kunstnikele ja erinevatele artistidele kodulehekülgede tegemisega. Väidetavalt on Stockholmis elektriinseneriks õppinud kirjanikul Osby lähedal ka väike talumajapidamine.

Nüüdseks on Die Welt kinnitanud, et Thomas Steinfeld, saksa ajakirjanik (Süddeutsche Zeitungi kultuuritoimetaja) seisabki Per Johanssoni kirjanikunime taga ning et ta on selle raamatu välja andnud “rootsi” pseudonüümi all just tänu Rootsi krimižanri ääretule populaarsusele Vt. ka “Steinfeld gibt Autorenschaft an Schweden-Krimi zu” (Die Welt, dpa/fp). Ka kirjastus tunnistab nüüd, et kirjaniku nime taga on kaks meest – Thomas Steinfeld ja Martin Winkler. Esimene neist on hästi tuttav Rootsi krimikirjandusega, ta oskab rootsi keelt ja on avaldanud artikleid ka rootsi ajakirjanduses.

Kuigi mõrvatud ajakirjanikus on nähtud ajakirjanikku, kellega Steinfeld väidetavalt hästi läbi ei saa, lükkab kirjanik väited ümber, kinnitades, et tegemist on väljamõeldud isikuga, seguga edukatest ajakirjanikest.

Kuidas sündis mõte kirjutada sellise pseudonüümi all selline raamat? Steinfeld räägib, et on viimastel aastatel pidanud korduvalt vastama küsimusele, miks rootsi kriminullid nii populaarsed on, mis fenomeniga on tegemist. Lõpuks mõtlesidki sõber Martin Winkleriga näidata – me oskame seda ise ka! Tema väitel tunneb ta Kirde-Skånet (tal on seal suvemaja) ja sealset sotsiaalset kliimat piisavalt hästi, et rootsi vaatevinklist kirjutada (“Rabalder i Tyskland kring ”svensk” deckare,” 17. august 2012, Svenska Dagbladet). Teiseks ei soovinud ta, et teda kui kultuuriajakirjanikku ja krimikirjanikku segamini aetaks. Martin Winkler on aga pühendunud kriminullilugeja, seega tema teab täpselt, kuidas lugu üles ehitada ning tema sellealaseid teadmisi kasutati ära.

Loe veel:

valerahad

juuni 14, 2012

Täna kirjutavad Rootsi ajalehed sellest, et käibelt on leitud võltsitud ühekroonised mündid. Tavapärase teksti asemel (“Sveriges Konung Carl XVI Gustaf” – “Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf”) oli mündil kirjas “Vår horkarl till kung” – “Meie hoorast kuningas,” vahendab SVT uudisteagentuuri TT uudist (“Kungen smädad på falsk enkrona,” TT uudist vahendab SVT, 14. juuni 2012). Pildil kõrvuti vale ja õige münt:

Foto: Jens Ökvist, Piteåtidningen/SCANPIX

Lugu sai alguse siis, kui Piteå elanik Karin Mattson bussipileti eest maksma hakkas ja oma rahakoti välja võttis. Kuna üks münt tundus veidi säravam, jäi ta uurima sellel seisvat teksti ega uskunud oma silmi. Loomulikult oli esimeseks reaktsiooniks, et näeb ise valesti. (“Kungen smädas på falsk krona,” Piteå-Tidningen, 14. juuni 2012). 72-aastane Mattson ütles, et tavaliselt ju maksmisel ei vaadata oma rahatähti lähemalt. Samasuguse tekstiga münt leidist ka üks teine 66-aastane Ann-Marie nime all esinev naine Stockholmi kandist (Sara Lindh “Falska kungakronan sprids över landet,” Expressen, 14. juuni 2012).

Mündid on tõepoolest meisterlikult vermitud. Seda kinnitab tehniline ekspert Mårten Gomer ning ka Ian Wiséhn Kuninglikust Mündikojast nendib, et müntide võltsimine on üldse väga ebatavaline, kuivõrd seda olevat keeruline teha. Varem on ette tulnud 10-kroonise mündi võltsimist. Kunagi tegi kunstnik Pär Lindblom seeria kümnekrooniseid valerahasid, kuigi viimastel polnud päris-kümnekroonistega kuigi palju ühist – erinevalt äsja avastatud ühekroonistest. Kunstnik tegi need 10-kroonised mündid toona kullast ega mõnitanud ka sealjuures kuningat.

Loe veel:

  • Mikael Stengård “Falska kronorna smädar kungen,” Aftonbladet, 14. juuni 2012
  • Gabriel Holmqvist: “Falska enkronor gör narr av kungen,” Expressen, 14. juuni 2012

eluasemete hinnad langevad üle kogu Rootsi

jaanuar 17, 2012

Kauplemine Rootsi kinnisvaraturul vähenes möödunud (2011) aastal märgatavalt. Jaanuarist novembrini müüdi 6000 objekti vähem kui tunamullu (“Färre bostadsaffärer förra året,” 12. jaanuar 2012, Svenska Dagbladet). Tänane uudis teadeteagentuurilt TT Stockholm, milles on käsitletud kinnisvarahindade langemist üle kogu Rootsi, on leidnud kajastamist Rootsi meedias laiemalt (teadeteagentuur TT Stockholm: “Breda prisfall på bostäder,” 17. jaanuar 2012; Svenska Dagbladet; “Stort ras för bostadspriserna,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Uudis põhineb eluasemete hindade jälgimisel möödunud aasta teisel poolaastal. Leitakse, et ümbritsevas maailmas toimunud majanduslikud muutused ning eluasemete laialdane valik on viinud küllastumiseni ja hindade langemiseni eluasemeturul. Eriti silmapaistev muutus on toimunud eramajade (rootsi k.villa) puhul. Kogu riigis langesid hinnad detsembri (2011) jooksul tervelt 11 protsendi võrra. Ka Stockholmis ja Suur-Stockholmis langesid hinnad 3 protsendi võrra, Suur-Malmös aga tervelt 11 protsendi võrra. Svensk Fastighetsförmedling’u (Rootsi Kinnivaravahendus) tegevdirektor Peeter Pütsep kommenteerib, et sügisesed tendentsid jätkuvad, endiselt on kinnisvaraturul suur valik ja vähenevad hinnad. Tema sõnul on alust arvata, et see suund jätkub ka kevadel, kuniks püsivad rahutud finantsturud. Malmö jääb eriti silma seetõttu, et pakkumisi on vähem ja üksikutel tehingutel seetõttu statistika mõttes suurem kaal. Võib öelda, et just eramute hinnad on langenud peaaegu igas läänis.

Nädalavahetusel korraldatud suurel eluasememessil oli inimeste huvi olnud suur. Peeter Pütsepa sõnul leiavad ostjad ja müüjad loodetavasti mh. selle ürituse abil mingi kesktee või reaalse hinnavahemiku.

Swedbanki juhtiv analüütik Cecilia Hermansson leiab, et neid arve ei saa ülearu tähenduslikeks pidada, kuna detsember on alati olnud hooajaliselt madalate müüginumbritega (TT: “”Bostadspriserna kan bli ett sänke för konjunkturen”,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Tema arvates on veel liiga vara teha lõplikke järeldusi, aga kui see tendets jätkub, võib see tähendada konjunktuuri langemist. Ta kinnitab, et praegu on langustrend, aga seda ei tohiks veel alarmeerivaks pidada. See, millist mõju hindade alanemine konjunktuurile avaldab, sõltub sellest, kui palju langevad eluasemelaenude intressid ning kuidas kasvab töötusprotsent.

“Maailmas valitseb praegu ebakindlus, samal ajal kui majapidamised on võlgadega koormatud.”

Suured laenukoormused ei tarvitse kujutada ohtu jätkuva hinnalanguse puhul – kui intressid vähenevad ja töötus ei kasva. Vastupidisel korral võivad paljudele jääda kätte raskesti realiseeritavad majad ja laenud, mis ületavad eluaseme väärtust.

Dagens Nyheteris juhitakse tähelepanu sellele, et eluasemelaenude protsendid on siiski kõrgemad kui hoiuarvete omad (“Räntan på sparkonton höjs mindre än på bolån,” 17. jaanuar 2012, Dagens Nyheter). Nimelt jälgis Dagens Nyheter suurpankade hoiuste intresse alates 2010. aasta 7. juulist, kui Riigipank tõstis intressimäära. Tulemus näitab, et tavalise hoiuarve intressid on tõusnud 1,24 protsendiüksust. Samal ajal on pangad kasutanud juhust tõsta eluasemelaenude intresse keskmiselt 2,4 protsentüksuse võrra (Compricer).

Loe lisaks: